Tädi!

Täna öösel kell 01.33 sai minust värske TÄDI!!!!
See tunne on lihtsalt kirjeldamatult äge. Pisike plikatirts on väga pisike, ainult 45 cm pikk ja kaalub 2800 g.
Varsti tulevad pildid kaa:)

Hey there. Pole ammu kirjutanud. Vahepeal on ikka päris palju juhtunud.
Ostsime uue auto, Golf 4, päris mõnna.
Käisin Traumatoloogia osakonnas praktikal, sain väga palju kätt harjutada ja enesekindlust juurde. Ootan juba kevadisi praktikaid, eriti lastehaigusi.
Mmmm... siis õeke on veel ühes tükis, aga pole kaua enam oodata, varsti näeme tibukest.
Pühapäeval saab meil musuga 4 aastat täis.. änks..
Ahjaa.. Sipsikul vahetusid hambad, temast sai suur tüdruk, pole enam piimahambaid:) Ühe kiku leidis Tannu diivani pealt ja selle jätsin mälestuseks.. oh mind veidrikku!

Eile vaatasin uut filmi "Orb". No ikka väga sürr! Aga maru hea point oli õudukal. Ma juba suhtun eelarvamustega igasugustesse õudukatesse, aga see vist on sellepärast, et "13 ja reede" oli maailma kõige mõttetum õudukas maailmas!

No tsau-pläu

Juubel

Eile siis 20 kukkus, aga polnud sünnipäeva tunnet küll. 25ndal pidasin sõpradega sünnat ja oli väga tore õhtu, käisime CT's ka, aga seal ei viitsinud kaua taielda.

Selle aasta sünna juures oli üks kift asi küll, nimelt kõik minu sõbrad tulid kingitustega, mitte rahaga.. Kingituste avamine on nii äge(tunnen end nagu 5-aastane) ja tore, et inimesed suudavad ägedaid asju välja mõelda, mitte ei lähe kergemat teed pidi ja ei kingi raha, mille ma niikuinii tühja-tähja peale ära raiskaks. Niisiis sain Lacoste Pour Femme, mida juba tükk aega poelettidelt nillimas käin, kullast kõrvarõngad, näohooldustooteid, Saboteuri mängu, Joiki küünla ja veel palju ninni-nänni. Igatahes kingituste saamine on palju ägedam, kui ideede välja mõtlemine:) Tänks sõbrad, te olete ägedad ;)

Täna oleme maal ja lähme varsti sauna tegema, mõnna! Tõmban 90210 teise hooaja 4. osa - can't wait.

Elupäästja

Tulin lõuna paiku linnast maale ja veetsin mõnusalt aega ja siis...

... Tugev koputus ja keegi karjub: "Mari, appi!" Mõtlesin, et mingi poiskesed teevad pulli, aga siis kohe sain aru, et miski jama. Korra turgatas pähe, et emmel midagi viga, aga tema ju oli omas toas ja luges raamatut. Jooksime siis mõlemad ukse peale ja nägime, et naabrinaisel miskit kurgus ja lämbub. Koputasin kõvasti abaluude vahele ja päris kiiresti sai korda see jama. Jalad värisesid tükk aega veel tagant järgi. Tal pidi seda pidevalt juhtuma, sest hinge- ja söögitoru liiga lähestikku. Igatahes päris hirmus oli.

Eile oli viimane tööpäev. Koolitasin uut koristajat, aga tundus, et talle see töö ei istunud ikka üldse. Aga see pole enam minu mure, sest minul on orjus läbi. Vaatan nüüd, äkki saab mingeid järelaitamistunde hakata andma või 1 kord nädalas koristamist.

Homme lähen käin tiiru Tartus massaažis. Pole seal ammu käinud ja praegu tunnen, et see koristamise töö ikka mõjus mu seljale päris jubedalt. Peale selle on mu ranne ka täitsa vigane. Kutsehaigus- lapi väänamisest :)

Sipsik magab mul süles nii armsalt, käpad taeva poole sirutatud:)

Oeh.

Eelmises postituses küll ütlesin, et ma pole suhkrust, aga võib-olla ikka natukene olen. 2 nädalat on töötatud ja koolis käidud ja iga õhtu ma mõtlen, et kui kaua ma nii jaksan. Koolis on pikad päevad ja aina hullemaks läheb. Tööl veedan ma 4 kõige väärtuslikumat tundi oma õhtust. Koju tulles vegegteerin natuke ja siis kobin magama. Puudub aeg iseenda jaoks. Kurb kuidagi. Täna panin poppi. 2 loengut oli ainult ja mõtlesin, et kasulikum oleks end välja magada ja kodus veits õppida, materjalid ju olemas kõik. Puhkasingi välja, magasin 11ni ja siis vaatasin oma lemmikut Kodus ja Võõrsili- nii hea. Siis tegin kõike just sellises järjekorras nagu ise tahtsin.. leidsin aega enda jaoks-superluks. Ka Sipsikule tundus meeldivat, et ma kodus olin. Terve päeva oli minu kõrval, tegi ninaga "musi" ja nurrus kogu aja. Tõeliselt rahustav kiisuke, minu pisike stressipall.
Homme lähme maale, seal on ka hea vahelduseks olla, saab emme tehtud sooja sööki, magada kaua ja äkki isegi sauna. Põhiline on see, et ma ei pea tegema mitte midagi vastu oma tahtmist.
Oma tööga olen mõelnud sellise plaani, et kaua ma seal ennast ei tapa, kool on siiski tähtsam. Käin nii kaua kui jaksan ja siis tulen ära ja sebin mingi väiksema haltuuraka. Üks kord nädalas mõne rikkuri kodu poleks ju palju koristada. Isegi 2 korda nädalas võiksin käia, aga mitte iga päev 4 tunid mingi näruse summa eest. Ja fakt on see, et mida rohkem raha käes on, seda rohkem seda kulub. Mingist säästmisest ei tule raudselt midagi välja. Kokkuvõttes tulevad halvad hinded koolis, stipi saamise võimalus kaob käest, olen kogu aeg väss ja stressis ja endale mitte midagi ilusat lubada ka ei saa.
Oktoobrist algab praktika, 3 nädalat haiglas. Ootan juba väga. Kindel on see, et sellel ajal ma koristajana töötada ei jõuaks. Ja detsembri alguses, kui õel pesamuna sünnib, tahaks ma selle pisikesega palju aega veeta :)
Hea küll, lähen magama ära. Võtan oma karvase stressipalli kaissu ja siis on ilusad unenäod karanteeritud.

Muchacha!

Lõpuks siis õe tita otsustas näidata, et ta on ikkagi tüdruk. Jeee, nii äge. Nüüd saab sinised riided kõrvale jätta ja keskenduda roosadele :) Tädi Mari on õnnelik !

Meie uus kassipoeg on ka koduga harjunud ja eriti tugeva nurrumootoriga. Taneli arust V12 (mitte et ma päris täpselt teaks, mis häält selline auto mootor teeks, aga noh, las olla siis). Kui mu blogspot näkku ei paneks, siis lisaksin temast pildi kaa.

See uudis ka, et ma sain töö. Käin igal õhtul peale kooli TÜ filosoofia teaduskonna 3. ja 4. korrust koristamas. Metsik. Raske on, aga ega ma suhkrust ju pole.

Jällenägemiseni.

no way back

Nüüd on see tehtud. Kuidagi süüdlaslik tunne on. Oeh, aga ma tean, et tegin õigesti.
Niisiis.. kirjutasin Virumaa kodutute loomade varjupaika, et soovime sealt ühte emast kiisupoega. Kirjutati vastu ja uuriti meie pere, elamise ja muude asjade kohta. nagu päris adopteerimine kohe:P Õnneks pole kassi võtmisega nii palju jama, sest ega 1-toalisesse lapsi näiteks ei antagi, aga kiisu vast ikka antakse:) Võtsime nädal aega vist hoogu, et kiisut ära broneerida ja lõpuks on see tehtud.

mmm..

Lugesin Annika blogi ja tundsin, et see oleks nagu minu kirjutatud. Sõprade teemal. Nii ongi, et need, kes kunagi olid parimad ja kõige kõigemad, on nüüd täiesti ära kadunud ja enam ei taipagi, miks ma nendega üldse kunagi sõbrustasin. On neid, kes on ja jäävad ja need, kes tulevad ja praegu ei teagi keegi, kui kauake jäävad. Aga tore ongi seda koos nendega teada saada :)

Igatahes ma tunnen, et ongi hea, kui on mõni hea sõber ja ülejäänud sellised tuttavad, et kui kokku saad, siis ikka räägid ja uurid, kuidas läheb. Aga kõigile ei saa ju ühiselt aega pühendada ja võtta neid võrdselt. Las olla siis ainult paar kõige kõigemat, siis on kõik rahul:)

Täna pidi olema see päev, kui pidime teada saama, kas õe kõhus on poiss või tüdruk. Aga ei, see titakene arvas, et ei näitaks veel ja tõmbas nabanööri jalgevahele. Arst arvas, et 55% tüdruk, sest nabanööri tagant ei vilksatanud midagi poisilikku :P

Laupäeval on jälle üks tore päev, aga sellest räägin alles mõne päeva pärast. Jääge lainele:)

kõik on peas kinni!

Mulle tundus veel paar päeva tagasi, et vajan suuri muutusi. Mitte miski polnud hea ja olin päris tülpinud kohe. Täna aga näen, et mu elul pole ikka mitte midagi viga. Kõik on vaid minu peas kinni! Ei ole sellist asja, et mitte midagi pole teha- alati on, iseasi on see, kas viitsin. Kui raha pole, mine metsa seenele, neid on seal küllalt, kui Krista pole ära korjanud. Kui igav on, mine kinno ja vaata Brünot. Ma tahaks näha seda inimest, kes kordagi ei naera selle filmi ajal.

Ja lõppu tahaks öelda veel seda, et kõik, mis teile minu juures ei meeldi, on kindlasti minu ema süü, sest ta pani mu paari kuuselt vankriga rõdu peale magama ja jäi ise ka tukkuma ja kui ärkas, oli minu vanker lumehange all :) How nice is that?!

Aga õel vedas veel rohkem. Kui emme oli 9ndat kuud rase, siis ta arvas, et oleks väga vaja äärekivi peal kõndida ja kukkus kõhuli. :)

Kuu aega on möödas ja minu kallist kassiplikat pole ikka veel ja ausalt öeldes kaob vaikselt ka lootus. Vaatan netist uusi kassipoegi ja mõtlen, et peaks ikka uue võtma, siis on kergem tema kaotusest üle saada, aga teised kassid ei tekita minus mitte mingeid tundeid. Nad ei ole sellise erilise väljanägemisega ja neis puudub see "miski", mis tegi minu Käpa ainulaadseks.

Viimasel ajal käin õekesega palju linna peal jalutamas ja inimesed on ikka naljakad küll. Apteegis üks vanem mees ütles lause: ma maksan kaardiga, siis saab odavamalt. Me hakkasime õega naerma selle peale, aga pärast tuli välja, et eakatel ongi mingid seeniorkaardid, millega saabki mingit soodustust. Lõppkokkuvõttes jäime meie ikkagi nendeks rumalateks.

Ahjaa.. kõige nunnum asi on veel see, et 15. juuli saame teada, kas Tädi Mari hakkab nunnutama poissi või tüdrukut:) Ootan niiiii väga !

Meeleheitel.

Juba 4 päeva on minu Käpake kadunud. Ühel ööl oli aken praokile jäänud ja sealt ta tegigi arvatavasti vehkat. Iga päev oleme tunde teda otsinud, hõiganud, lootnud, et ta tagasi tuleb. Ta on toakass, kes on ainult korraks saanud välja muru nuusutama, kuidas ta siis peaks oskama koju tulla? Igatahes ma loodan tema instinktide peale ja kogu südamest soovin, et ta kodutee kiiresti üles leiaks. Ma lihtsalt ei suuda harjuda, et teda ei ole öösel mu kaisus, ta ei tervita mind ukse pealt, kui koju tulen, ta ei kraabi meeleheitlikult liivakastist liiva välja, ta ei jookse nagu elevant... ma olen selle kõigega nii harjunud! Kõik minu sõbrad ja tuttavad teavad, kuidas ma seda kiisukest jumaldan. Ta on lihtsalt perfektse iseloomu ja välimusega, kõige armsam koduloom, kes mul iial on olnud. Ta tundis, kui olin kurb, möllutas minuga, kui olin rõõmus.. Seda kõike igatsen nii väga. Ma teeks ausõna kõike, et teda tagasi enda juurde saada. Iga hommik esimese asjana lähen öösärgi ja sussidega rõdule ja kujutan ette, et ta on kuskil silmapiiril ja ma tormaks sellises riietuses kasvõi läbi tormi tema juurde, mind ei huvitaks üldse, kui kõik inimesed minu majast mind sellisena näeksid.. mina huvitab ainult minu Käpa!

Käpa, palun tule koju! Me armastame sind väga!

kevad!

Merle noomis mind, et ma olen laisaks blogijaks muutunud. Ma punastan ja püüan ennast parandada. Aga nii kreisi aeg on olnud, koolis oli iga päev vähemalt üks eksam või arvestus. Ilusad ilmad on, tahaks võimalikult palju aega väljas olla. Aga mida rohkem teed, seda rohkem jõuad. Olen teinud kõik oma arvestused väga heade hinnete peale ja olen ka aega leidnud, et ennast tuulutada ja nautida ilusat kevadet.
Täna põhimõtteliselt lõppes esimene kursus, jäänud on veel praktika. Nii hea tunne oli viimast (esmaabi) arvestust kirjutades. Stressist väljalangenud juukseid oli äravoolus hunnikute viisi, kuid olen veendunud, et asi oli seda väärt. Tunnen, et koolivalik on mul õnnestunud.
Jälle täitus üks unistus, millest ma praegu pean veel vaikima, kuid hinges on mul ülim rahulolu ja tihti avastan, et ma naeratan täiesti tühja koha peal. Ma olen õnnelik!
Ja tegelikult tuleb välja, et mul polegi midagi asjalikku öelda selle blogiga ;)

Kõige paremini näeb südamega. Kõige tähtsam on silmale nähtamatu.

Kas teie teadsite, et head asjad käivad kolme kaupa? Mina sain sellest täna aru. Ma ei hakka lähemalt rääkima oma kolmest naerumärgist msnis.. äkki tulevikus saan jutu sees mainida ühte neist, aga praegu jäävad need saladuseks. Igatahes on minu elu läinud iga päevaga aina ilusamaks. Ma ei tea, kui suur osa selles on ilusatel kevadilmadel, aga üks on kindel- mossitamiseks pole põhjust. Nagu üks mu kallis sõbranna ütleb, et see rõõmsameelsus ongi nii minulik.. Ma võin siinkohal öelda, et ma oskan viimasel ajal märgata väikseid asju, mis tuju heaks teevad. Näiteks hommikune päike, mis on nii ere, et paneb silmad vett jooksma ja mu ripsmetušš jookseb mööda põski laiali, või see, kui koju tulles ootab mind mu pisike ja nunnu kiisuke. Ka see, et mul on kapis päts leiba on iseenesest päris tore ju.

Koolis on viimasel ajal päris tormiline, iseseisvad tööd ja powerpointid üksteise järel. Aga ka sellest olen leidnud ühe toreda asja. Ma teen nimekirja töödest, mis on vaja ära teha ja kui miski tehtud saab, siis saan selle maha tõmmata ja see on ülimalt mõnus tunne:) Äge kiiks mul küljes..

Täna juhtus üks asi, mis oleks võinud mind vihale ajada, aga ajas hoopis naerma. Tahtsin võtta pangaautomaadist välja ühte Koidulat, aga ei saanud, sest pangaautomaat ei tahtnud anda 500-kroonisest väiksemat summat. Aga no kurat, mul ju polegi nii palju raha pangas.. aga noh, mis siis ikka- kui ei anna, siis ei anna, eks ma kogun siis raha nii kaua kui lõpuks saan Jakobsoni võtta.. praegu jäin mõttesse, et kas oli ikka 500-se peal Jakobson, või oli seal mingi muu mees..

Hommikul, kui mikros panin ajaks 20 sekundit, mõtlesin selle peale, et ma raiskan oma elust ära 20 sekundit vaadates seda, kuidas leib läheb soojaks.. PÕNEV!

Believe that life is worth living and your belief will help create the fact. (William James)

Fortunately analysis is not the only way to resolve inner conflicts. Life itself still remains a very effective therapist. (Karen Horney)

kui raske see ikka olla saab?

Olen sügisest saadik otsinud tööd, detsembrist alates intensiivselt kandideerinud ja laiali saatnud oma CV'd. Ma arvan, et ei liialda, kui ütlen kandideerimise arvuks umbes 30. Eriti ajab närvi see, et tööandjad ei saada isegi kirja, et sorry, me ei taha sind.. seda teevad nii vähesed. Viimane lootus purunes täna, kui sain kirja ühest asutusest, et mina ei osutunud valituks. Ma saatsin kirja, milles tõin välja kõik toredad omadused ja ka selle mainisin ära, et ma olen töötanud varem sarnases asutuses.. Aga eii.. mitte miskit. Hämmastav on see, et nad ei taha isegi vestlusele kutsuda, nad teavad juba kohe ära, et ma ei sobi. Kas tööandjad loevad ridade vahelt välja, milline kandidaat sobib, milline mitte? Saab ju küll valida selle põhjal, kui inimene kirjutab töösoovi kirjavigadega või kui tal pole teatud oskusi, kuid kui tuleb 10 kirja inimestelt, kellel on kõik vajalik olemas ja nad oskavad veel kirjavigadeta end ilusti väljendada, siis mis on see, mille põhjal nad valivad? Võimalik, et ma olen nende kuude jooksul juba kibestunud ja värki, aga mulle siiski ei jõua kohale, et töö otsimine Tartu linnas nii kuradima keeruline on..

you raise me up..

When I am down and, oh my soul, so weary
When troubles come and my heart burdened be
I am still and wait here in the silence,
Until you come and sit awhile with me.

You raise me up, so I can stand on mountains
You raise me up, to walk on stormy seas
I am strong, when I am on your shoulders
You raise me up... To more than I can be.

Celtic Woman'i esitus siiani parim variant laulust.. Võrratu!

http://http//www.youtube.com/watch?v=faKFcfytlxU Soovitan!

Surutis

No enam ei kuulegi muud, kui majanduslangus või -surutis. Seda on tõesti hea tuua vabanduseks, kui keegi tahab riigi kallal vinguda. Tegelikult on õige, et majanduslangus on see, kui naabrimees kaotab töö ja depressioon see, kui ise kaotad töö. Tõsi on aga see, et kõiges oleme süüdi me ise. Kes siis käskis õppida ehitajaks ja praegu vireleda ja käia tööturuametit pidi?! Ka mina olen saanud tunda majanduslanguse maitset, aga siiski ma ei hädalda iga päev, et oi kui paha olukord meil riigis on ja ei süüdista kõiges poliitikuid. Miks siis on inimesed praegu nii hädas, et kõik on nii halvasti? Just ületarbimise pärast. On ju vaja osta viimase malli järgi riideid, iga õhtu süüa seebikate kõrvale juustu, viinamarju ja peale rüübata veini. Ja ammugi ei saa ju rääkida siinkohal mingist odavast Full Red'ist või Late Harvestist.. eieii.. Vaja oleks pigem 10 000 kroonist Hennessey'd (mitte et see vein oleks, aga...). Siis oleks ülim rahulolu tagatud. Saab ka süüa makarone ilma et midagi halba sinuga juhtuks. Uskuge mind, proovisin järgi. Minu soovitus oleks elada päev korraga, mitte et see mul endal hästi välja tuleks, aga üritan siiski. Kui rahakotis on viimane 100-kroonine ja kalendrist näen, et elada on veel 5 päeva (seda juhtub päris tihti), siis ma ei kaku juukseid peast välja. Mis seal siis ikka. Kõik halb on ju ainult kogemus ja millegile muule hea. Ja kui kunagi läheb üks asi hästi, läheb ka teine ja kolmaski.. niiet ärgem nukrutsegem, majandusSURUTIS ei kao veel niipea kuhugi;)

...

Tahaks...


... vastlakuklit!!!!

sõna sekka..

Guugeldasin sõbranna kirjutatud raamatut "Veel üks paradiis". Leidsin huvitava blogi, kus autor polnud kirjutisega eriti rahul. Nagu ka temal, on minul õigus oma arvamusele ja ka selle avaldamisele.
Esiteks ütlen seda, et kõik raamatud ei peagi olema reaalsed.. ja eriti veel head raamatud.. Harry Potter on ka tohutult paljude lemmik ja mis seal on reaalset? Mina potteri-fännide hulka ei kuulu. Pole ühtegi filmi ega raamatut lugenud, sest juba algusest peale on see liiga napakas tundunud. Minu eelmise lause peale võivad tuhanded inimesed juukseid peast kakkuda ja sõimata mind.. aga nii ongi. Esmamulje loeb ikka väga palju.
"Veel üks paradiis" on kohati reaalne, kuid samas on sinna põimitud palju utoopiat, kuid müstika ongi üks asi, mis mind selle raamatu juures köitis. Seda raamatut ei saa sildistada autori vanuse järgi, et kui nii noor, siis ise mõtleb nii ja on mingi unistav pubekas. Kõik kirjanikud ei kirjuta oma kogemustest ja unistustest. Tundes kirjanikku, võin öelda, et teda ennast on raamatusse põimitud minimaalselt.
Kindlasti sobib see lugemiseks kõigile. Arvata võib, et eriti vaimustuses on selles teismelised tüdrukud. Üldjuhul on mulle meeldinud teistlaadi raamatud, kuid see oli üks kuradima hea "seep", kui nii pole solvav öelda:)
Ootan järgmist raamatut;)

Elu on seiklus..

.. minu elu vähemalt on. Paari viimase kuuga on mu elu nii palju muutunud. Majanduslangus on tabanud ka minu pisikest perekonda. Pidime kolima oma kallist korteris ära, mis oli muidugi positiivne, sest korter polnud väärt sellist hingehinda. Uus kodu polnud aga see, mida ootasime. Jagasime korterit üksiku meesterahvaga, kes esimese nädala jooksul näitas ennast heas valguses ja kõik oli tip-top, kuid teisel nädalal oli hoopis teine inimene. Temast niipalju, et ta võib rahumeeli muretseda minu käekäigu pärast, võib vabalt arvata, et ma jätan kooli pooleli ja saan Taneliga 5 last. Ja mis olekski halba viies lapses.. kõik omal ajal lihtsalt. Meid muutis muidugi ebanormaalseks see, kui meil polnud kell 10 veel und ja hommikul kell 10 oli.. väga imelik tõesti. Igasuguseid inimesi on ilmas, loodan ainult, et enam sellise otsa ei satu. Ja nagu öeldakse, on iga halb asi millelegi hea. Nii ka seekord! Nüüd oleme elanud juba nädala uues korteris, mille eest ei maksa enam hinde hinda, aga tunne on selles sada korda parem. Tööturg on küll endiselt krõbe, aga meid see enam nii väga ei heiduta.. mulle küll oleks vaja veel mingit tööotsa, kooli kõrvalt jääb ikka päris palju vaba aega, aga ei juhtu ka midagi hullu, kui ma seda kohe ei saa.

Võin öelda, et mu elu on taas ilus. Ega ta nüüd kole pole olnudki, aga nüüd on ilusam:) Mul on ikka tõsiselt vedanud, et mul on nii armsad sõbrad ja pere, kes on iga halva olukorra minu jaoks ilusaks teinud.