Unistused täituvad!

Minul täitus 21. september jälle üks unistus. Sain endale imearmsa kassipoja, just täpselt sellise nagu minu unistustes.

Lugu algas sellest, et ma ei võinud Krootuse korterisse kunagi kassi võtta pikaks ajaks. Võtsin korraks, et paari nädala jooksul vanaema juurde viia. Metsikult kurb oli iga kord neid sinna jätta. Ütlesin emale, et kui oma elu peale lähen, võtan kohe endale kiisu. Ema ütles, et tee mis tahad:)

Septembris kolisime Tartusse ja ma rääkisin kogu aeg Tanelile, et tahan väga kiisut. Tema vastu polnud, tahtis ainult natuke sellega oodata. Ootasime siis ja mina vaatasin iga päev netist kuulutusi. Nii palju karvapalle oli armsaid ja oleks nad kõik endale võtnud, kuid ükski polnud see õige. Ühel pühapäeval kui ma jälle kuulutusi vaatasin, ütles Tanel, et vali välja, lähme võtame juba täna. Ma olin rõõmust ogar. Otsisin siis triibikute seast mitu varianti välja ja oleks peaaegu läinud neid ka vaatama, kuid õde saatis lingi, kus oli kiisu, kellesse ma kohe armusin. Tema oli sama vaimustuses mulle kiisupoja otsimisest. Kui kiisukese pilti emale ja Tanelile näitasin, olid nemad sama meelt.. sellest saab minu tibu! Helistasime kohe ja leppisime aja kokku, millal me teda vaatama saame minna. Kihutasime maalt Tartusse ja kohe kiisu juurde. Nii pisi-pisi ja armas, hakkas kohe süles nurruma. MEIE! I'll take it!

Nimeks sai Käpp, minu Käpp.. ma olen siiani niiiiiii õnnelik, sest ta on ideaalne kass, minu unistus, mis teoks sai. Päriselt, Käpast paremat ei ole! Peale selle on ta veel eriline- punane ja emane. Ainult 1/30 on selline kaunitar emane, kõik tavaliselt poisid, aga mina tahtsin kiisuplikat ja nüüd on ta minu:)

Näuuu

Lugesin Mende Nazeri raamatut "Orjatar" ja see oli tõsiselt hea. Uskumatu, et selliseid asju veel 21. sajandil juhtub. Hämming!

Eile oli tööl viimane päev. Isegi kahju oli lahkuda. Sain kingituseks hääletajakinda. Sõime torti ja naersime.

Veel ainult mõned päevad ja siis elan juba Tartus. Olen sammukese lähemal oma unistusele ja teen kõik, et see ka täituks. Aga mis unistusest ma praegu räägin.. selle jätan hetkel enda teada. Kui täitub, siis räägin :)

Tahan kassipoega! Oranži või hästi triibulist.. Kanariku kiisu käib kogu aeg rõdu uksest sisse ja minu tuppa. Ta on nunnu, lasen tal vahel veidi ringi luusida:)

I'm a fuckin' fireman

Täiesti lõpp päev!

Läksime emaga Hilbale Lembule süüa viima ja tegime pliidi alla tule, kuna suht jahe oli. Korsten raisk ei hakanud tõmbama, terve tuba oli kohe suitsu täis. Ema siis mõtles, et mis see jama on.. ja kõik nagu pidi korras olema, lõpuks taipas Merikesele helistada ja saime teada, et bullerjani on vaja ka tuli teha. Tegime siis sinna ka ja natukese aja pärast kuuleme mingit imelikku prõksumist. Ema jooksis välja ja tema kahtlus osutus tõeks, leek lõõmas korstnast välja. Mida siis nüüd teha?! Enne olin juba katuse peal käinud vaatamas, et äkki miskit ees ja sellepärast ei tõmba. Ei tundunud midagi ja tulin alla tagasi. Ega ometi jälle, mõtlesin ma ja jooksin kibekähku sauna juurde vett võtma. Toas oleks oodanud pangi täitumist pool tundi, sest see surve seal on väga emane. Ema jooksis minu kannul, vudisin redelist üles katusele ja mõtlesin: aina paremaks läheb- vaablased. Naiss.. kas saab asi veel hullemaks minna. 4 prisket vaablast tiirutasid ümber mu pea ja mõni vahel põrkas vastu põske. Vahel üritasid ka minu peale maanduda aga peksin neid kopsikuga minema. Nagu ikka, läksid nad siis veel rohkem närvi. Viskasin neile vett ja peksin kopsikuga vastu päid, aga ei miskit. Viskasin siis pool ämbrit vett korstnasse, aga leek lõõmas edasi. Ema täitis ämbri ära ja ronisin jälle üles, seekord pani ta nii palju vett, et ma vaevu jõudsin ämbrit tõsta. Eriti mugav oli katuse peal ronida koos suure ja raske pangiga. Vandusin ja ropendasin nagu voorimees, vinnasin ennast katusele ja kallasin jälle korstnasse vett, tundus, et leek hakkab tagasi tõmbuma. Kolmanda ämbri täie järel olin ma ise läbimärg, kuna püüdes vaablastele vett visata, pildusin ka enda märjaks. Põsed pingutusest punased, ronisin katuse pealt alla ja ütlesin, et olen ikka maru kõva mutt. Unustasin mõneks hetkeks selle, et kardan kõrgust. Mitte paaniliselt, aga muidu vabatahtlikult katusele ei roniks. Hiljem saime teada, et bullerjani tagumise luugi oleks pidanud kinni panema, aga polnud ju kelleltki seda küsida, kuna meeleheitlikud kõned Tanelile ei kandnud vilja. Ta avastas alles kell 20 et tal oli 8 vastamata kõnet + veel paar kõnet Janarile, aga nothing. Meestest pole üldse kasu! Poleks neid neetud vaablasi olnud, poleks häda olnud midagi. Vaimusilmas ma kujutasin ette, et saan korraga neljalt põrisejalt pliksi kirja ja kukun katuse pealt alla, murran paar luud ja korsten põleb edasi. Igatahes, kui see oleks mu töö, siis ma vääriksin kohta "töömurdjas".

Tänane saak raamatukogust:

Paulo Coelho "Kurat ja preili Prym"

Miki Hiir, juuni '08

Miki Hiir, märts '08

(suht hästi sobivad omavahel)

Janeli vihjas, et ma olen eriti usin blogija.. jutumärkides muidugi. üritan tänasest olla parem ! :)

Mõne kuu jooksul on väga suuri muutusi olnud. Kõige pealt sai kool läbi. Ei viitsi heietada headest ja halbadest aegadest, sest elan rohkem tulevikus kui minevikus. Ootan põnevusega uut elu, mis varsti-varsti algab. Mäletan, et gümnaasiumi minnes muretsesin mitu kuud ette, et mis kõik nüüd hakkab olema, aga praegu valdab mind ülim rahulolu, ootan muutusi kaks kätt avali- bring it on, baby:)

Elukoht Tartus on nüüd olemas (õigemini juba 9. juuli oli olemas) ja uskumatu kui kodusena see korter tundus kohe esimesest hetkest peale. Korterit vaatama minnes ei suutnud ma muidugi otsustada ja selleks oli kaasas õde, kes tõi mu kiiresti maa peale tagasi ja ütles, et tuleb kiiresti tegutseda, kui ei taha seda võimalust käest lasta. Peale meie vahtis ka üks kutt näljase näoga seda korterit ja arvatavasti oleks ta tahtnud seda korterit endale, kui ta meid poleks kartnud. Ta arvas, et on mingis järjekorras peale meid ja tegi suu alles väljudes lahti. Päris kahju oli kohe temast :)

Väike mure oli küll selle pärast, et äkki Tannule ei meeldi see korter, kuid kui tema ka lõpuks seda korterit nägi, oli ta vägagi rahul. Ükskord õhtul ei olnud midagi teha ja põrutasime Tartusse. Istusime veits oma uues kodus ja siis läksime välja, saime paari sõbraga kokku ja öö veetsime ka Tartus. Diivan oli väga ebamugav, aga sellele probleemile mõtlesime juba lahenduse välja;)

Wii, reedel on palgapäev! Mu esimene ametlik palk.. ammu juba mõttes ära planeeritud :)

Ahjaa, 1.august käisin pulmas. Murdsin väga veriselt küüne, kuid püüdsin pruudikimbu kinni,

niiet vähemalt mitte ilma asjata:) Esimene pulm, kus ma käisin.. ja väga ilus oli. Registreerimise lõpus ei saanud pisaraid tagasi hoida ja nagu ma nägin, polnud ma kaugeltki mitte ainuke, ka mõni mehemürakas nuttis:) Tore, et keegi tänapäeval veel viitsib sellist üritust ette võtta, niiet aplaus proua ja härra Liblikule :)

Läbi sai!

Küpsuskirjand 2008

Uskumatu, et peale 6 tundi kirjutamist kirjutan ma ikkagi..

emotsioonid, emotsioonid.. hmm. puuduvad! täiesti null!

Valisin teemaks "Tänapäeva maailma hirmud" ja kirjutasin üle 4 A4 mingit saasta, mis kohe kuidagi ei meeldinud, aga kell tiksus ja pidin hakkama puhtandit kirjutama. Direktor ütles keset vaikust: "15 minutit on aega" ja mul läks maru kiireks. Mitu lõiku oli vaja veel ümber kirjutada. Aga jõudsin, mõni minut jäi veel ülegi. Oeh, seda kergendust siis, kui uksest välja sain. Üks on seljataga, neli veel!

Vaatasin uudiseid ja õpilased avaldasid arvamust selle aasta teemade kohta. Püha jumal, kas ma olen ainuke, kellele selle aasta teemad ei meeldinud? Ma oleks tahtnud kasutada näiteid oma portsust raamatutest, mida nende 3 aasta jooksul olen pidanud lugema. Viimasel aastal lausa mõnuga(uskumatu)!! Aga no eii.. enamus teemad olid nii tänapäevased, et "Maa õnnistusest" pole võimalik näidet välja mõelda..

Igatahes on see s*** selja taga ja ma olen peast jumala sooda.

No tsau siis!

Olen täie mõistuse juures, ausalt!

Võimalik, et see mõte tuli mul sellest, et kell on palju ja päris-päriselt olen väsinud, aga hea idee minu meelest siiski.

Mul oleks vaja nädalasse ühte päeva, mis poleks ei esmaspäeva ega pühapäeva sarnane. Tõsi küll, pühapäevi võiks järjest vähemalt viis olla, aga ma ei tahaks lihtsalt puhkepäeva vaid sellist erilist.. Kõlab vist veidralt, aga tahaksin veeta ühe päeva nädalas nendega, keda enam pole. Lepiksin ka ühe päevaga kuus.

Miks selline mõte? Hakkasin lihtsalt kahetsema, et ma ei rääkinud kõigest, millest tahtsin ja nüüd pole see enam võimalik. Tahaksin väga jalutada vanaisaga karjamaale lehmi koju tooma kuid nüüd pole meil maal enam lehmigi..

Mäletan, et vanaisa palus alati mind, et ma talle postkastist lehe ära tooks, vist sellepärast, et ta teadis, et ma teen seda niikuinii. Vahel küll veidi vastumeelselt, kuid toomata ei jätnud. Kui ta vaid praegu mind paluks, ma lausa jookseks!

Ta oli minu üle uhke, et ma õppisin kitarri mängima. Nüüd olen selle unarusse jätnud. Võimalik, et ma mängiks seda praegugi, kui oleks vanaisa, kes mu laule kuulata tahaks.

Vanaisa küsis alati, mis hinded mul on. Võtsin alati oma tunnistuse kaasa, et seda talle näidata. Ta kiitis mind ja see pani mind veel rohkem pingutama. Nüüd ähvardas ühiskonnaõpetus tulla kolm ja mind jättis see suhteliselt külmaks. Kui oleks vanaisa, kellele tunnistust näidata, oleks mul väga häbi, kuigi tean, et tema ütleks, et muidu oligi igav tunnistus.

Winampis mängib praegu Nirvana-Lake of Fire. Unistasime koolis Mari-Annega, et kui Kurt veel elaks ja Eestis kontserdi annaks, oleks piletid sekunditega välja müüdud ja meie oleks kindlasti esireas. Kui mul oleks kuus see üks lisapäev, siis kindlasti pühendaksin ka osa sellest temale. Tahaksin, et ta laulaks mulle unelaulu. Totter jah, aga teistele ei peagi minu totrused meeldima!

Mõrvar õpetab hääletajatele enesekaitset. Kui irooniline!!!

Seisime Ewaga tee ääres ja naersime, et meie valged tossud on üleni porised. Vahel eksis ka mõni auto tee peale ära ja üritasime hääletada. Jess, mul näkkas.. või siiski mitte. See auto sõitsi ainult 5 km edasi ja me kahtlesime, et sealt urkast edasi saame. Ootasime järgmist autot. Soppa olid kõik tee ääred täis ja me vajusime järjest sügavamale, aga see tegi meile ainult nalja. Jee, mul jälle näkkas. Kena noormees oli roolis ja me istusime autosse, kuna ta lubas meid Krootusele ära viia. Õnne kui palju! Tuletas meelde, et paneksime turvavööd peale, õige kah, trahvid on ju suured. Ilusti küsis, et ega meid vene muusika ei häiri. Muidugi mitte. Meid huvitas ainult see, et saame enne bussi koju. Siis ta küsis: "Kas te hääletada ei karda?" Ewa vastas, et ei karda. Mina istusin vaikselt tagumisel istmel. Siis tuli sellel noormehel jututuju: "Mina küll ei luba oma tüdrukul hääletada, isegi kolmekesi mitte. Mul on selleks põhjus ka. Olen 12 aastat mõrva eest kinni istunud ja näinud tüüpe, kes on pealtnäha väga korralikud ja on vangis hääletajate tapmise eest." Ma ei suutnud oma kõrvu uskuda. Siis ta hakkas veel seletama kuidas hääletajad ennast kaitsma peavad. Telefon peab olema lähedal, et emmele helistada. Ja isegi kui rääkida ei saa, siis ta kuuleb ära, et midagi on viltu. Samuti kuulsime ka, et pipragaas on väga vajalik ja et kui sellega ühe nähvi näkku ära saab, siis jäetakse järgi. Arvas, et targem oleks teha papist silt ja seda siis lehvitada, et auto teaks, kuhu sõita tahame. Tõsi küll, paari kilomeetri pärast poleks ju mõtet peatuda. Aga siiski. Me oleme autos mõrtsukaga ja ta õpetab meile, kuidas ennast kaitsta??!!! Vahepeal riivas mu silm spidomeetrit mis näitas 120 km/h, mis polnud ka kuigi meeldiv. Tahtsime küll kiiresti koju saada, aga ka elusalt. Krootuse paistab, kergendav. Risti peal pidas kinni ja näitas näpuga paremale, et seal nad oma kuritöö toime panidki. Nagu ma ei teaks, millest ta räägib. Tean väga hästi ja tean ka kellega koos ta seda tegi. Milline seiklus! Meie suust ei kõlanud just eriti sündsad väljendid, kui me kodu poole kõndisime. Samas olime me õnnelikud, et nii hästi läks. Võib-olla ka mõned inimesed muutuvad, kuid milleks siis nii vabameelselt rääkida oma minevikust ja hirmutada tütarlapsi.
Igatahes... Ewaga peab tähistama hakkama :) Lõpp hea, kõik hea. Loodan, et kui kunagi tuleb julgus tagasi, et tee ääres autosid püüda, siis selliseid inimesi rohkem ei kohta.

Pisarad, lörts ja külmunud varbad

See oli minu elu kõige jubedam laupäev. Jõudsin kiriku ette ja tundsin, kuidas süda puperdab ja jalad all tudisevad. Vihma sadas, pea oli hetkega märg. Kiriku ukse ees tundsin, et hommikusöök tahab üles tulla. Tahtsin tagasi joosta, kuid teadsin, et täna ei saa ma mõelda enda peale. Pidin sisenema, nii raske ja vastik kui see ka polnud. Astusin mööda vahekäiku rahva suunas. Oleks tegu vaid minu pulmadega, kus ka kindlasti oleks värin südames, aga ei.. Jõudsin altari ette. Seal ta lebas. Noor mees, oma elu ilusamates aastates ja tema perekond tema kõrval. Nüüd värisesid mu jalad veel rohkem. Kallistasin ja nutsin, kallistasin ja nutsin veel kõvemini. Kõik oli nii vaikne, vahel kostus mõni nuuksatus. Laululehelt ei näinud ühtegi sõna laulda, sest silmad olid pisarates. Mu sall vettis tilk tilga järel. Õe arvates oli ta väga rahuloleva näoga, tema suunurgad naeratasid. Oli aeg jumalaga jätta. Üksteise järel kõndisid noored poisid tema juurde ja nutsid. See oli südantlõhestav vaatepilt. Tema ema silitas tema põski, mis polnud enam soojad. Edasi liikusime kalmistule. Väljas oli väga külm, sadas lörtsi, vihma ja rahet vaheldumisi. Jalad külmetasid ja pea valutas nutmisest. Tahtsin, et see õudus juba lõppeks. Kõlasid sõnad: mullast oled sa võetud ja mullaks pead sa saama. Seisin veidi eemal, et maha rahuneda. Minu kõrval seisis üks väike tüdruk, umbes viiene. Ta ütles enda kõrval seisvale mehele väga optimistliku häälega: "Ta pannakse nüüd mulla alla ja ta ei saagi enam kunagi sealt välja!" Väike tüdruk ei mõistnud asja tõsidust- good for her! Kui kirstu hakati alla laskma, tuli see pisike tirts jälle minu kõrvale ja hõiskas: "Juba pannaksegi!!" Need kommentaarid ajasid mind isegi natuke muigama, kuigi seda tegin ma siiski läbi pisarate. See sai lõpuks läbi, ma ei tundnud enam jalgu, kõndisin läbi porilompide värava poole. Oleksin võib-olla neid lompe vältinud, kui läbi pisarate oleks midagigi näinud. Üritasin endale selgeks teha, et see on läbi ja aeg oleks silmad ära kuivatada, kuid siis sain aru, et see ongi tõest läbi. Nii läbi kui olla saab! See ajas mind veel rohkem nutma, et see lõpp on tõesti lõplik. Koju jõudes nägin ma kohutav välja, juuksed olid märjad ja koledad, silmad olid paistes ja mu näos polnud midagi, mis viitaks rõõmule. Magama minnes lootsin, et selliseid päevi ei tuleks enam kunagi.

Dream, dreams, no one else can see...

Oli õhtu. Ma olin vihane ja unetu. Tahtsin kellegagi rääkida, kuid siis mõistsin, et ei oskaks mitte midagi öelda. Otsustasin teha blogi, kuid kui selle valmis tegin, ei jõudnud siia enam midagi kirjutada. Äkitselt tuli uni peale ja viha laabus. Nii sai ka minust blogi omanik. Vahva, kas pole? Ma pole veel kindel, kas mul siia ka lugusid tuleb, kuid algus on tehtud. Küllap tuleb neid unetuid öid veel teisigi..