Eelmises postituses küll ütlesin, et ma pole suhkrust, aga võib-olla ikka natukene olen. 2 nädalat on töötatud ja koolis käidud ja iga õhtu ma mõtlen, et kui kaua ma nii jaksan. Koolis on pikad päevad ja aina hullemaks läheb. Tööl veedan ma 4 kõige väärtuslikumat tundi oma õhtust. Koju tulles vegegteerin natuke ja siis kobin magama. Puudub aeg iseenda jaoks. Kurb kuidagi. Täna panin poppi. 2 loengut oli ainult ja mõtlesin, et kasulikum oleks end välja magada ja kodus veits õppida, materjalid ju olemas kõik. Puhkasingi välja, magasin 11ni ja siis vaatasin oma lemmikut Kodus ja Võõrsili- nii hea. Siis tegin kõike just sellises järjekorras nagu ise tahtsin.. leidsin aega enda jaoks-superluks. Ka Sipsikule tundus meeldivat, et ma kodus olin. Terve päeva oli minu kõrval, tegi ninaga "musi" ja nurrus kogu aja. Tõeliselt rahustav kiisuke, minu pisike stressipall.
Homme lähme maale, seal on ka hea vahelduseks olla, saab emme tehtud sooja sööki, magada kaua ja äkki isegi sauna. Põhiline on see, et ma ei pea tegema mitte midagi vastu oma tahtmist.
Oma tööga olen mõelnud sellise plaani, et kaua ma seal ennast ei tapa, kool on siiski tähtsam. Käin nii kaua kui jaksan ja siis tulen ära ja sebin mingi väiksema haltuuraka. Üks kord nädalas mõne rikkuri kodu poleks ju palju koristada. Isegi 2 korda nädalas võiksin käia, aga mitte iga päev 4 tunid mingi näruse summa eest. Ja fakt on see, et mida rohkem raha käes on, seda rohkem seda kulub. Mingist säästmisest ei tule raudselt midagi välja. Kokkuvõttes tulevad halvad hinded koolis, stipi saamise võimalus kaob käest, olen kogu aeg väss ja stressis ja endale mitte midagi ilusat lubada ka ei saa.
Oktoobrist algab praktika, 3 nädalat haiglas. Ootan juba väga. Kindel on see, et sellel ajal ma koristajana töötada ei jõuaks. Ja detsembri alguses, kui õel pesamuna sünnib, tahaks ma selle pisikesega palju aega veeta :)
Hea küll, lähen magama ära. Võtan oma karvase stressipalli kaissu ja siis on ilusad unenäod karanteeritud.
