laupäev, 2. veebruar 2008

Olen täie mõistuse juures, ausalt!

Võimalik, et see mõte tuli mul sellest, et kell on palju ja päris-päriselt olen väsinud, aga hea idee minu meelest siiski.
Mul oleks vaja nädalasse ühte päeva, mis poleks ei esmaspäeva ega pühapäeva sarnane. Tõsi küll, pühapäevi võiks järjest vähemalt viis olla, aga ma ei tahaks lihtsalt puhkepäeva vaid sellist erilist.. Kõlab vist veidralt, aga tahaksin veeta ühe päeva nädalas nendega, keda enam pole. Lepiksin ka ühe päevaga kuus.
Miks selline mõte? Hakkasin lihtsalt kahetsema, et ma ei rääkinud kõigest, millest tahtsin ja nüüd pole see enam võimalik. Tahaksin väga jalutada vanaisaga karjamaale lehmi koju tooma kuid nüüd pole meil maal enam lehmigi..
Mäletan, et vanaisa palus alati mind, et ma talle postkastist lehe ära tooks, vist sellepärast, et ta teadis, et ma teen seda niikuinii. Vahel küll veidi vastumeelselt, kuid toomata ei jätnud. Kui ta vaid praegu mind paluks, ma lausa jookseks!
Ta oli minu üle uhke, et ma õppisin kitarri mängima. Nüüd olen selle unarusse jätnud. Võimalik, et ma mängiks seda praegugi, kui oleks vanaisa, kes mu laule kuulata tahaks.
Vanaisa küsis alati, mis hinded mul on. Võtsin alati oma tunnistuse kaasa, et seda talle näidata. Ta kiitis mind ja see pani mind veel rohkem pingutama. Nüüd ähvardas ühiskonnaõpetus tulla kolm ja mind jättis see suhteliselt külmaks. Kui oleks vanaisa, kellele tunnistust näidata, oleks mul väga häbi, kuigi tean, et tema ütleks, et muidu oligi igav tunnistus.
Winampis mängib praegu Nirvana-Lake of Fire. Unistasime koolis Mari-Annega, et kui Kurt veel elaks ja Eestis kontserdi annaks, oleks piletid sekunditega välja müüdud ja meie oleks kindlasti esireas. Kui mul oleks kuus see üks lisapäev, siis kindlasti pühendaksin ka osa sellest temale. Tahaksin, et ta laulaks mulle unelaulu. Totter jah, aga teistele ei peagi minu totrused meeldima!