Meeleheitel.

Juba 4 päeva on minu Käpake kadunud. Ühel ööl oli aken praokile jäänud ja sealt ta tegigi arvatavasti vehkat. Iga päev oleme tunde teda otsinud, hõiganud, lootnud, et ta tagasi tuleb. Ta on toakass, kes on ainult korraks saanud välja muru nuusutama, kuidas ta siis peaks oskama koju tulla? Igatahes ma loodan tema instinktide peale ja kogu südamest soovin, et ta kodutee kiiresti üles leiaks. Ma lihtsalt ei suuda harjuda, et teda ei ole öösel mu kaisus, ta ei tervita mind ukse pealt, kui koju tulen, ta ei kraabi meeleheitlikult liivakastist liiva välja, ta ei jookse nagu elevant... ma olen selle kõigega nii harjunud! Kõik minu sõbrad ja tuttavad teavad, kuidas ma seda kiisukest jumaldan. Ta on lihtsalt perfektse iseloomu ja välimusega, kõige armsam koduloom, kes mul iial on olnud. Ta tundis, kui olin kurb, möllutas minuga, kui olin rõõmus.. Seda kõike igatsen nii väga. Ma teeks ausõna kõike, et teda tagasi enda juurde saada. Iga hommik esimese asjana lähen öösärgi ja sussidega rõdule ja kujutan ette, et ta on kuskil silmapiiril ja ma tormaks sellises riietuses kasvõi läbi tormi tema juurde, mind ei huvitaks üldse, kui kõik inimesed minu majast mind sellisena näeksid.. mina huvitab ainult minu Käpa!

Käpa, palun tule koju! Me armastame sind väga!