Mõrvar õpetab hääletajatele enesekaitset. Kui irooniline!!!

Seisime Ewaga tee ääres ja naersime, et meie valged tossud on üleni porised. Vahel eksis ka mõni auto tee peale ära ja üritasime hääletada. Jess, mul näkkas.. või siiski mitte. See auto sõitsi ainult 5 km edasi ja me kahtlesime, et sealt urkast edasi saame. Ootasime järgmist autot. Soppa olid kõik tee ääred täis ja me vajusime järjest sügavamale, aga see tegi meile ainult nalja. Jee, mul jälle näkkas. Kena noormees oli roolis ja me istusime autosse, kuna ta lubas meid Krootusele ära viia. Õnne kui palju! Tuletas meelde, et paneksime turvavööd peale, õige kah, trahvid on ju suured. Ilusti küsis, et ega meid vene muusika ei häiri. Muidugi mitte. Meid huvitas ainult see, et saame enne bussi koju. Siis ta küsis: "Kas te hääletada ei karda?" Ewa vastas, et ei karda. Mina istusin vaikselt tagumisel istmel. Siis tuli sellel noormehel jututuju: "Mina küll ei luba oma tüdrukul hääletada, isegi kolmekesi mitte. Mul on selleks põhjus ka. Olen 12 aastat mõrva eest kinni istunud ja näinud tüüpe, kes on pealtnäha väga korralikud ja on vangis hääletajate tapmise eest." Ma ei suutnud oma kõrvu uskuda. Siis ta hakkas veel seletama kuidas hääletajad ennast kaitsma peavad. Telefon peab olema lähedal, et emmele helistada. Ja isegi kui rääkida ei saa, siis ta kuuleb ära, et midagi on viltu. Samuti kuulsime ka, et pipragaas on väga vajalik ja et kui sellega ühe nähvi näkku ära saab, siis jäetakse järgi. Arvas, et targem oleks teha papist silt ja seda siis lehvitada, et auto teaks, kuhu sõita tahame. Tõsi küll, paari kilomeetri pärast poleks ju mõtet peatuda. Aga siiski. Me oleme autos mõrtsukaga ja ta õpetab meile, kuidas ennast kaitsta??!!! Vahepeal riivas mu silm spidomeetrit mis näitas 120 km/h, mis polnud ka kuigi meeldiv. Tahtsime küll kiiresti koju saada, aga ka elusalt. Krootuse paistab, kergendav. Risti peal pidas kinni ja näitas näpuga paremale, et seal nad oma kuritöö toime panidki. Nagu ma ei teaks, millest ta räägib. Tean väga hästi ja tean ka kellega koos ta seda tegi. Milline seiklus! Meie suust ei kõlanud just eriti sündsad väljendid, kui me kodu poole kõndisime. Samas olime me õnnelikud, et nii hästi läks. Võib-olla ka mõned inimesed muutuvad, kuid milleks siis nii vabameelselt rääkida oma minevikust ja hirmutada tütarlapsi.
Igatahes... Ewaga peab tähistama hakkama :) Lõpp hea, kõik hea. Loodan, et kui kunagi tuleb julgus tagasi, et tee ääres autosid püüda, siis selliseid inimesi rohkem ei kohta.

Pisarad, lörts ja külmunud varbad

See oli minu elu kõige jubedam laupäev. Jõudsin kiriku ette ja tundsin, kuidas süda puperdab ja jalad all tudisevad. Vihma sadas, pea oli hetkega märg. Kiriku ukse ees tundsin, et hommikusöök tahab üles tulla. Tahtsin tagasi joosta, kuid teadsin, et täna ei saa ma mõelda enda peale. Pidin sisenema, nii raske ja vastik kui see ka polnud. Astusin mööda vahekäiku rahva suunas. Oleks tegu vaid minu pulmadega, kus ka kindlasti oleks värin südames, aga ei.. Jõudsin altari ette. Seal ta lebas. Noor mees, oma elu ilusamates aastates ja tema perekond tema kõrval. Nüüd värisesid mu jalad veel rohkem. Kallistasin ja nutsin, kallistasin ja nutsin veel kõvemini. Kõik oli nii vaikne, vahel kostus mõni nuuksatus. Laululehelt ei näinud ühtegi sõna laulda, sest silmad olid pisarates. Mu sall vettis tilk tilga järel. Õe arvates oli ta väga rahuloleva näoga, tema suunurgad naeratasid. Oli aeg jumalaga jätta. Üksteise järel kõndisid noored poisid tema juurde ja nutsid. See oli südantlõhestav vaatepilt. Tema ema silitas tema põski, mis polnud enam soojad. Edasi liikusime kalmistule. Väljas oli väga külm, sadas lörtsi, vihma ja rahet vaheldumisi. Jalad külmetasid ja pea valutas nutmisest. Tahtsin, et see õudus juba lõppeks. Kõlasid sõnad: mullast oled sa võetud ja mullaks pead sa saama. Seisin veidi eemal, et maha rahuneda. Minu kõrval seisis üks väike tüdruk, umbes viiene. Ta ütles enda kõrval seisvale mehele väga optimistliku häälega: "Ta pannakse nüüd mulla alla ja ta ei saagi enam kunagi sealt välja!" Väike tüdruk ei mõistnud asja tõsidust- good for her! Kui kirstu hakati alla laskma, tuli see pisike tirts jälle minu kõrvale ja hõiskas: "Juba pannaksegi!!" Need kommentaarid ajasid mind isegi natuke muigama, kuigi seda tegin ma siiski läbi pisarate. See sai lõpuks läbi, ma ei tundnud enam jalgu, kõndisin läbi porilompide värava poole. Oleksin võib-olla neid lompe vältinud, kui läbi pisarate oleks midagigi näinud. Üritasin endale selgeks teha, et see on läbi ja aeg oleks silmad ära kuivatada, kuid siis sain aru, et see ongi tõest läbi. Nii läbi kui olla saab! See ajas mind veel rohkem nutma, et see lõpp on tõesti lõplik. Koju jõudes nägin ma kohutav välja, juuksed olid märjad ja koledad, silmad olid paistes ja mu näos polnud midagi, mis viitaks rõõmule. Magama minnes lootsin, et selliseid päevi ei tuleks enam kunagi.

Dream, dreams, no one else can see...

Oli õhtu. Ma olin vihane ja unetu. Tahtsin kellegagi rääkida, kuid siis mõistsin, et ei oskaks mitte midagi öelda. Otsustasin teha blogi, kuid kui selle valmis tegin, ei jõudnud siia enam midagi kirjutada. Äkitselt tuli uni peale ja viha laabus. Nii sai ka minust blogi omanik. Vahva, kas pole? Ma pole veel kindel, kas mul siia ka lugusid tuleb, kuid algus on tehtud. Küllap tuleb neid unetuid öid veel teisigi..