Mõrvar õpetab hääletajatele enesekaitset. Kui irooniline!!!

Seisime Ewaga tee ääres ja naersime, et meie valged tossud on üleni porised. Vahel eksis ka mõni auto tee peale ära ja üritasime hääletada. Jess, mul näkkas.. või siiski mitte. See auto sõitsi ainult 5 km edasi ja me kahtlesime, et sealt urkast edasi saame. Ootasime järgmist autot. Soppa olid kõik tee ääred täis ja me vajusime järjest sügavamale, aga see tegi meile ainult nalja. Jee, mul jälle näkkas. Kena noormees oli roolis ja me istusime autosse, kuna ta lubas meid Krootusele ära viia. Õnne kui palju! Tuletas meelde, et paneksime turvavööd peale, õige kah, trahvid on ju suured. Ilusti küsis, et ega meid vene muusika ei häiri. Muidugi mitte. Meid huvitas ainult see, et saame enne bussi koju. Siis ta küsis: "Kas te hääletada ei karda?" Ewa vastas, et ei karda. Mina istusin vaikselt tagumisel istmel. Siis tuli sellel noormehel jututuju: "Mina küll ei luba oma tüdrukul hääletada, isegi kolmekesi mitte. Mul on selleks põhjus ka. Olen 12 aastat mõrva eest kinni istunud ja näinud tüüpe, kes on pealtnäha väga korralikud ja on vangis hääletajate tapmise eest." Ma ei suutnud oma kõrvu uskuda. Siis ta hakkas veel seletama kuidas hääletajad ennast kaitsma peavad. Telefon peab olema lähedal, et emmele helistada. Ja isegi kui rääkida ei saa, siis ta kuuleb ära, et midagi on viltu. Samuti kuulsime ka, et pipragaas on väga vajalik ja et kui sellega ühe nähvi näkku ära saab, siis jäetakse järgi. Arvas, et targem oleks teha papist silt ja seda siis lehvitada, et auto teaks, kuhu sõita tahame. Tõsi küll, paari kilomeetri pärast poleks ju mõtet peatuda. Aga siiski. Me oleme autos mõrtsukaga ja ta õpetab meile, kuidas ennast kaitsta??!!! Vahepeal riivas mu silm spidomeetrit mis näitas 120 km/h, mis polnud ka kuigi meeldiv. Tahtsime küll kiiresti koju saada, aga ka elusalt. Krootuse paistab, kergendav. Risti peal pidas kinni ja näitas näpuga paremale, et seal nad oma kuritöö toime panidki. Nagu ma ei teaks, millest ta räägib. Tean väga hästi ja tean ka kellega koos ta seda tegi. Milline seiklus! Meie suust ei kõlanud just eriti sündsad väljendid, kui me kodu poole kõndisime. Samas olime me õnnelikud, et nii hästi läks. Võib-olla ka mõned inimesed muutuvad, kuid milleks siis nii vabameelselt rääkida oma minevikust ja hirmutada tütarlapsi.
Igatahes... Ewaga peab tähistama hakkama :) Lõpp hea, kõik hea. Loodan, et kui kunagi tuleb julgus tagasi, et tee ääres autosid püüda, siis selliseid inimesi rohkem ei kohta.