Täiesti lõpp päev!
Läksime emaga Hilbale Lembule süüa viima ja tegime pliidi alla tule, kuna suht jahe oli. Korsten raisk ei hakanud tõmbama, terve tuba oli kohe suitsu täis. Ema siis mõtles, et mis see jama on.. ja kõik nagu pidi korras olema, lõpuks taipas Merikesele helistada ja saime teada, et bullerjani on vaja ka tuli teha. Tegime siis sinna ka ja natukese aja pärast kuuleme mingit imelikku prõksumist. Ema jooksis välja ja tema kahtlus osutus tõeks, leek lõõmas korstnast välja. Mida siis nüüd teha?! Enne olin juba katuse peal käinud vaatamas, et äkki miskit ees ja sellepärast ei tõmba. Ei tundunud midagi ja tulin alla tagasi. Ega ometi jälle, mõtlesin ma ja jooksin kibekähku sauna juurde vett võtma. Toas oleks oodanud pangi täitumist pool tundi, sest see surve seal on väga emane. Ema jooksis minu kannul, vudisin redelist üles katusele ja mõtlesin: aina paremaks läheb- vaablased. Naiss.. kas saab asi veel hullemaks minna. 4 prisket vaablast tiirutasid ümber mu pea ja mõni vahel põrkas vastu põske. Vahel üritasid ka minu peale maanduda aga peksin neid kopsikuga minema. Nagu ikka, läksid nad siis veel rohkem närvi. Viskasin neile vett ja peksin kopsikuga vastu päid, aga ei miskit. Viskasin siis pool ämbrit vett korstnasse, aga leek lõõmas edasi. Ema täitis ämbri ära ja ronisin jälle üles, seekord pani ta nii palju vett, et ma vaevu jõudsin ämbrit tõsta. Eriti mugav oli katuse peal ronida koos suure ja raske pangiga. Vandusin ja ropendasin nagu voorimees, vinnasin ennast katusele ja kallasin jälle korstnasse vett, tundus, et leek hakkab tagasi tõmbuma. Kolmanda ämbri täie järel olin ma ise läbimärg, kuna püüdes vaablastele vett visata, pildusin ka enda märjaks. Põsed pingutusest punased, ronisin katuse pealt alla ja ütlesin, et olen ikka maru kõva mutt. Unustasin mõneks hetkeks selle, et kardan kõrgust. Mitte paaniliselt, aga muidu vabatahtlikult katusele ei roniks. Hiljem saime teada, et bullerjani tagumise luugi oleks pidanud kinni panema, aga polnud ju kelleltki seda küsida, kuna meeleheitlikud kõned Tanelile ei kandnud vilja. Ta avastas alles kell 20 et tal oli 8 vastamata kõnet + veel paar kõnet Janarile, aga nothing. Meestest pole üldse kasu! Poleks neid neetud vaablasi olnud, poleks häda olnud midagi. Vaimusilmas ma kujutasin ette, et saan korraga neljalt põrisejalt pliksi kirja ja kukun katuse pealt alla, murran paar luud ja korsten põleb edasi. Igatahes, kui see oleks mu töö, siis ma vääriksin kohta "töömurdjas".
Tänane saak raamatukogust:
Paulo Coelho "Kurat ja preili Prym"
Miki Hiir, juuni '08
Miki Hiir, märts '08
(suht hästi sobivad omavahel)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar