Kuu aega on möödas ja minu kallist kassiplikat pole ikka veel ja ausalt öeldes kaob vaikselt ka lootus. Vaatan netist uusi kassipoegi ja mõtlen, et peaks ikka uue võtma, siis on kergem tema kaotusest üle saada, aga teised kassid ei tekita minus mitte mingeid tundeid. Nad ei ole sellise erilise väljanägemisega ja neis puudub see "miski", mis tegi minu Käpa ainulaadseks.

Viimasel ajal käin õekesega palju linna peal jalutamas ja inimesed on ikka naljakad küll. Apteegis üks vanem mees ütles lause: ma maksan kaardiga, siis saab odavamalt. Me hakkasime õega naerma selle peale, aga pärast tuli välja, et eakatel ongi mingid seeniorkaardid, millega saabki mingit soodustust. Lõppkokkuvõttes jäime meie ikkagi nendeks rumalateks.

Ahjaa.. kõige nunnum asi on veel see, et 15. juuli saame teada, kas Tädi Mari hakkab nunnutama poissi või tüdrukut:) Ootan niiiii väga !