Mulle tundus veel paar päeva tagasi, et vajan suuri muutusi. Mitte miski polnud hea ja olin päris tülpinud kohe. Täna aga näen, et mu elul pole ikka mitte midagi viga. Kõik on vaid minu peas kinni! Ei ole sellist asja, et mitte midagi pole teha- alati on, iseasi on see, kas viitsin. Kui raha pole, mine metsa seenele, neid on seal küllalt, kui Krista pole ära korjanud. Kui igav on, mine kinno ja vaata Brünot. Ma tahaks näha seda inimest, kes kordagi ei naera selle filmi ajal.
Ja lõppu tahaks öelda veel seda, et kõik, mis teile minu juures ei meeldi, on kindlasti minu ema süü, sest ta pani mu paari kuuselt vankriga rõdu peale magama ja jäi ise ka tukkuma ja kui ärkas, oli minu vanker lumehange all :) How nice is that?!
Aga õel vedas veel rohkem. Kui emme oli 9ndat kuud rase, siis ta arvas, et oleks väga vaja äärekivi peal kõndida ja kukkus kõhuli. :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar