.. minu elu vähemalt on. Paari viimase kuuga on mu elu nii palju muutunud. Majanduslangus on tabanud ka minu pisikest perekonda. Pidime kolima oma kallist korteris ära, mis oli muidugi positiivne, sest korter polnud väärt sellist hingehinda. Uus kodu polnud aga see, mida ootasime. Jagasime korterit üksiku meesterahvaga, kes esimese nädala jooksul näitas ennast heas valguses ja kõik oli tip-top, kuid teisel nädalal oli hoopis teine inimene. Temast niipalju, et ta võib rahumeeli muretseda minu käekäigu pärast, võib vabalt arvata, et ma jätan kooli pooleli ja saan Taneliga 5 last. Ja mis olekski halba viies lapses.. kõik omal ajal lihtsalt. Meid muutis muidugi ebanormaalseks see, kui meil polnud kell 10 veel und ja hommikul kell 10 oli.. väga imelik tõesti. Igasuguseid inimesi on ilmas, loodan ainult, et enam sellise otsa ei satu. Ja nagu öeldakse, on iga halb asi millelegi hea. Nii ka seekord! Nüüd oleme elanud juba nädala uues korteris, mille eest ei maksa enam hinde hinda, aga tunne on selles sada korda parem. Tööturg on küll endiselt krõbe, aga meid see enam nii väga ei heiduta.. mulle küll oleks vaja veel mingit tööotsa, kooli kõrvalt jääb ikka päris palju vaba aega, aga ei juhtu ka midagi hullu, kui ma seda kohe ei saa.
Võin öelda, et mu elu on taas ilus. Ega ta nüüd kole pole olnudki, aga nüüd on ilusam:) Mul on ikka tõsiselt vedanud, et mul on nii armsad sõbrad ja pere, kes on iga halva olukorra minu jaoks ilusaks teinud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar