Elupäästja

Tulin lõuna paiku linnast maale ja veetsin mõnusalt aega ja siis...

... Tugev koputus ja keegi karjub: "Mari, appi!" Mõtlesin, et mingi poiskesed teevad pulli, aga siis kohe sain aru, et miski jama. Korra turgatas pähe, et emmel midagi viga, aga tema ju oli omas toas ja luges raamatut. Jooksime siis mõlemad ukse peale ja nägime, et naabrinaisel miskit kurgus ja lämbub. Koputasin kõvasti abaluude vahele ja päris kiiresti sai korda see jama. Jalad värisesid tükk aega veel tagant järgi. Tal pidi seda pidevalt juhtuma, sest hinge- ja söögitoru liiga lähestikku. Igatahes päris hirmus oli.

Eile oli viimane tööpäev. Koolitasin uut koristajat, aga tundus, et talle see töö ei istunud ikka üldse. Aga see pole enam minu mure, sest minul on orjus läbi. Vaatan nüüd, äkki saab mingeid järelaitamistunde hakata andma või 1 kord nädalas koristamist.

Homme lähen käin tiiru Tartus massaažis. Pole seal ammu käinud ja praegu tunnen, et see koristamise töö ikka mõjus mu seljale päris jubedalt. Peale selle on mu ranne ka täitsa vigane. Kutsehaigus- lapi väänamisest :)

Sipsik magab mul süles nii armsalt, käpad taeva poole sirutatud:)

Oeh.

Eelmises postituses küll ütlesin, et ma pole suhkrust, aga võib-olla ikka natukene olen. 2 nädalat on töötatud ja koolis käidud ja iga õhtu ma mõtlen, et kui kaua ma nii jaksan. Koolis on pikad päevad ja aina hullemaks läheb. Tööl veedan ma 4 kõige väärtuslikumat tundi oma õhtust. Koju tulles vegegteerin natuke ja siis kobin magama. Puudub aeg iseenda jaoks. Kurb kuidagi. Täna panin poppi. 2 loengut oli ainult ja mõtlesin, et kasulikum oleks end välja magada ja kodus veits õppida, materjalid ju olemas kõik. Puhkasingi välja, magasin 11ni ja siis vaatasin oma lemmikut Kodus ja Võõrsili- nii hea. Siis tegin kõike just sellises järjekorras nagu ise tahtsin.. leidsin aega enda jaoks-superluks. Ka Sipsikule tundus meeldivat, et ma kodus olin. Terve päeva oli minu kõrval, tegi ninaga "musi" ja nurrus kogu aja. Tõeliselt rahustav kiisuke, minu pisike stressipall.
Homme lähme maale, seal on ka hea vahelduseks olla, saab emme tehtud sooja sööki, magada kaua ja äkki isegi sauna. Põhiline on see, et ma ei pea tegema mitte midagi vastu oma tahtmist.
Oma tööga olen mõelnud sellise plaani, et kaua ma seal ennast ei tapa, kool on siiski tähtsam. Käin nii kaua kui jaksan ja siis tulen ära ja sebin mingi väiksema haltuuraka. Üks kord nädalas mõne rikkuri kodu poleks ju palju koristada. Isegi 2 korda nädalas võiksin käia, aga mitte iga päev 4 tunid mingi näruse summa eest. Ja fakt on see, et mida rohkem raha käes on, seda rohkem seda kulub. Mingist säästmisest ei tule raudselt midagi välja. Kokkuvõttes tulevad halvad hinded koolis, stipi saamise võimalus kaob käest, olen kogu aeg väss ja stressis ja endale mitte midagi ilusat lubada ka ei saa.
Oktoobrist algab praktika, 3 nädalat haiglas. Ootan juba väga. Kindel on see, et sellel ajal ma koristajana töötada ei jõuaks. Ja detsembri alguses, kui õel pesamuna sünnib, tahaks ma selle pisikesega palju aega veeta :)
Hea küll, lähen magama ära. Võtan oma karvase stressipalli kaissu ja siis on ilusad unenäod karanteeritud.

Muchacha!

Lõpuks siis õe tita otsustas näidata, et ta on ikkagi tüdruk. Jeee, nii äge. Nüüd saab sinised riided kõrvale jätta ja keskenduda roosadele :) Tädi Mari on õnnelik !

Meie uus kassipoeg on ka koduga harjunud ja eriti tugeva nurrumootoriga. Taneli arust V12 (mitte et ma päris täpselt teaks, mis häält selline auto mootor teeks, aga noh, las olla siis). Kui mu blogspot näkku ei paneks, siis lisaksin temast pildi kaa.

See uudis ka, et ma sain töö. Käin igal õhtul peale kooli TÜ filosoofia teaduskonna 3. ja 4. korrust koristamas. Metsik. Raske on, aga ega ma suhkrust ju pole.

Jällenägemiseni.

no way back

Nüüd on see tehtud. Kuidagi süüdlaslik tunne on. Oeh, aga ma tean, et tegin õigesti.
Niisiis.. kirjutasin Virumaa kodutute loomade varjupaika, et soovime sealt ühte emast kiisupoega. Kirjutati vastu ja uuriti meie pere, elamise ja muude asjade kohta. nagu päris adopteerimine kohe:P Õnneks pole kassi võtmisega nii palju jama, sest ega 1-toalisesse lapsi näiteks ei antagi, aga kiisu vast ikka antakse:) Võtsime nädal aega vist hoogu, et kiisut ära broneerida ja lõpuks on see tehtud.

mmm..

Lugesin Annika blogi ja tundsin, et see oleks nagu minu kirjutatud. Sõprade teemal. Nii ongi, et need, kes kunagi olid parimad ja kõige kõigemad, on nüüd täiesti ära kadunud ja enam ei taipagi, miks ma nendega üldse kunagi sõbrustasin. On neid, kes on ja jäävad ja need, kes tulevad ja praegu ei teagi keegi, kui kauake jäävad. Aga tore ongi seda koos nendega teada saada :)

Igatahes ma tunnen, et ongi hea, kui on mõni hea sõber ja ülejäänud sellised tuttavad, et kui kokku saad, siis ikka räägid ja uurid, kuidas läheb. Aga kõigile ei saa ju ühiselt aega pühendada ja võtta neid võrdselt. Las olla siis ainult paar kõige kõigemat, siis on kõik rahul:)

Täna pidi olema see päev, kui pidime teada saama, kas õe kõhus on poiss või tüdruk. Aga ei, see titakene arvas, et ei näitaks veel ja tõmbas nabanööri jalgevahele. Arst arvas, et 55% tüdruk, sest nabanööri tagant ei vilksatanud midagi poisilikku :P

Laupäeval on jälle üks tore päev, aga sellest räägin alles mõne päeva pärast. Jääge lainele:)

kõik on peas kinni!

Mulle tundus veel paar päeva tagasi, et vajan suuri muutusi. Mitte miski polnud hea ja olin päris tülpinud kohe. Täna aga näen, et mu elul pole ikka mitte midagi viga. Kõik on vaid minu peas kinni! Ei ole sellist asja, et mitte midagi pole teha- alati on, iseasi on see, kas viitsin. Kui raha pole, mine metsa seenele, neid on seal küllalt, kui Krista pole ära korjanud. Kui igav on, mine kinno ja vaata Brünot. Ma tahaks näha seda inimest, kes kordagi ei naera selle filmi ajal.

Ja lõppu tahaks öelda veel seda, et kõik, mis teile minu juures ei meeldi, on kindlasti minu ema süü, sest ta pani mu paari kuuselt vankriga rõdu peale magama ja jäi ise ka tukkuma ja kui ärkas, oli minu vanker lumehange all :) How nice is that?!

Aga õel vedas veel rohkem. Kui emme oli 9ndat kuud rase, siis ta arvas, et oleks väga vaja äärekivi peal kõndida ja kukkus kõhuli. :)

Kuu aega on möödas ja minu kallist kassiplikat pole ikka veel ja ausalt öeldes kaob vaikselt ka lootus. Vaatan netist uusi kassipoegi ja mõtlen, et peaks ikka uue võtma, siis on kergem tema kaotusest üle saada, aga teised kassid ei tekita minus mitte mingeid tundeid. Nad ei ole sellise erilise väljanägemisega ja neis puudub see "miski", mis tegi minu Käpa ainulaadseks.

Viimasel ajal käin õekesega palju linna peal jalutamas ja inimesed on ikka naljakad küll. Apteegis üks vanem mees ütles lause: ma maksan kaardiga, siis saab odavamalt. Me hakkasime õega naerma selle peale, aga pärast tuli välja, et eakatel ongi mingid seeniorkaardid, millega saabki mingit soodustust. Lõppkokkuvõttes jäime meie ikkagi nendeks rumalateks.

Ahjaa.. kõige nunnum asi on veel see, et 15. juuli saame teada, kas Tädi Mari hakkab nunnutama poissi või tüdrukut:) Ootan niiiii väga !