no way back

Nüüd on see tehtud. Kuidagi süüdlaslik tunne on. Oeh, aga ma tean, et tegin õigesti.
Niisiis.. kirjutasin Virumaa kodutute loomade varjupaika, et soovime sealt ühte emast kiisupoega. Kirjutati vastu ja uuriti meie pere, elamise ja muude asjade kohta. nagu päris adopteerimine kohe:P Õnneks pole kassi võtmisega nii palju jama, sest ega 1-toalisesse lapsi näiteks ei antagi, aga kiisu vast ikka antakse:) Võtsime nädal aega vist hoogu, et kiisut ära broneerida ja lõpuks on see tehtud.

mmm..

Lugesin Annika blogi ja tundsin, et see oleks nagu minu kirjutatud. Sõprade teemal. Nii ongi, et need, kes kunagi olid parimad ja kõige kõigemad, on nüüd täiesti ära kadunud ja enam ei taipagi, miks ma nendega üldse kunagi sõbrustasin. On neid, kes on ja jäävad ja need, kes tulevad ja praegu ei teagi keegi, kui kauake jäävad. Aga tore ongi seda koos nendega teada saada :)

Igatahes ma tunnen, et ongi hea, kui on mõni hea sõber ja ülejäänud sellised tuttavad, et kui kokku saad, siis ikka räägid ja uurid, kuidas läheb. Aga kõigile ei saa ju ühiselt aega pühendada ja võtta neid võrdselt. Las olla siis ainult paar kõige kõigemat, siis on kõik rahul:)

Täna pidi olema see päev, kui pidime teada saama, kas õe kõhus on poiss või tüdruk. Aga ei, see titakene arvas, et ei näitaks veel ja tõmbas nabanööri jalgevahele. Arst arvas, et 55% tüdruk, sest nabanööri tagant ei vilksatanud midagi poisilikku :P

Laupäeval on jälle üks tore päev, aga sellest räägin alles mõne päeva pärast. Jääge lainele:)

kõik on peas kinni!

Mulle tundus veel paar päeva tagasi, et vajan suuri muutusi. Mitte miski polnud hea ja olin päris tülpinud kohe. Täna aga näen, et mu elul pole ikka mitte midagi viga. Kõik on vaid minu peas kinni! Ei ole sellist asja, et mitte midagi pole teha- alati on, iseasi on see, kas viitsin. Kui raha pole, mine metsa seenele, neid on seal küllalt, kui Krista pole ära korjanud. Kui igav on, mine kinno ja vaata Brünot. Ma tahaks näha seda inimest, kes kordagi ei naera selle filmi ajal.

Ja lõppu tahaks öelda veel seda, et kõik, mis teile minu juures ei meeldi, on kindlasti minu ema süü, sest ta pani mu paari kuuselt vankriga rõdu peale magama ja jäi ise ka tukkuma ja kui ärkas, oli minu vanker lumehange all :) How nice is that?!

Aga õel vedas veel rohkem. Kui emme oli 9ndat kuud rase, siis ta arvas, et oleks väga vaja äärekivi peal kõndida ja kukkus kõhuli. :)

Kuu aega on möödas ja minu kallist kassiplikat pole ikka veel ja ausalt öeldes kaob vaikselt ka lootus. Vaatan netist uusi kassipoegi ja mõtlen, et peaks ikka uue võtma, siis on kergem tema kaotusest üle saada, aga teised kassid ei tekita minus mitte mingeid tundeid. Nad ei ole sellise erilise väljanägemisega ja neis puudub see "miski", mis tegi minu Käpa ainulaadseks.

Viimasel ajal käin õekesega palju linna peal jalutamas ja inimesed on ikka naljakad küll. Apteegis üks vanem mees ütles lause: ma maksan kaardiga, siis saab odavamalt. Me hakkasime õega naerma selle peale, aga pärast tuli välja, et eakatel ongi mingid seeniorkaardid, millega saabki mingit soodustust. Lõppkokkuvõttes jäime meie ikkagi nendeks rumalateks.

Ahjaa.. kõige nunnum asi on veel see, et 15. juuli saame teada, kas Tädi Mari hakkab nunnutama poissi või tüdrukut:) Ootan niiiii väga !

Meeleheitel.

Juba 4 päeva on minu Käpake kadunud. Ühel ööl oli aken praokile jäänud ja sealt ta tegigi arvatavasti vehkat. Iga päev oleme tunde teda otsinud, hõiganud, lootnud, et ta tagasi tuleb. Ta on toakass, kes on ainult korraks saanud välja muru nuusutama, kuidas ta siis peaks oskama koju tulla? Igatahes ma loodan tema instinktide peale ja kogu südamest soovin, et ta kodutee kiiresti üles leiaks. Ma lihtsalt ei suuda harjuda, et teda ei ole öösel mu kaisus, ta ei tervita mind ukse pealt, kui koju tulen, ta ei kraabi meeleheitlikult liivakastist liiva välja, ta ei jookse nagu elevant... ma olen selle kõigega nii harjunud! Kõik minu sõbrad ja tuttavad teavad, kuidas ma seda kiisukest jumaldan. Ta on lihtsalt perfektse iseloomu ja välimusega, kõige armsam koduloom, kes mul iial on olnud. Ta tundis, kui olin kurb, möllutas minuga, kui olin rõõmus.. Seda kõike igatsen nii väga. Ma teeks ausõna kõike, et teda tagasi enda juurde saada. Iga hommik esimese asjana lähen öösärgi ja sussidega rõdule ja kujutan ette, et ta on kuskil silmapiiril ja ma tormaks sellises riietuses kasvõi läbi tormi tema juurde, mind ei huvitaks üldse, kui kõik inimesed minu majast mind sellisena näeksid.. mina huvitab ainult minu Käpa!

Käpa, palun tule koju! Me armastame sind väga!

kevad!

Merle noomis mind, et ma olen laisaks blogijaks muutunud. Ma punastan ja püüan ennast parandada. Aga nii kreisi aeg on olnud, koolis oli iga päev vähemalt üks eksam või arvestus. Ilusad ilmad on, tahaks võimalikult palju aega väljas olla. Aga mida rohkem teed, seda rohkem jõuad. Olen teinud kõik oma arvestused väga heade hinnete peale ja olen ka aega leidnud, et ennast tuulutada ja nautida ilusat kevadet.
Täna põhimõtteliselt lõppes esimene kursus, jäänud on veel praktika. Nii hea tunne oli viimast (esmaabi) arvestust kirjutades. Stressist väljalangenud juukseid oli äravoolus hunnikute viisi, kuid olen veendunud, et asi oli seda väärt. Tunnen, et koolivalik on mul õnnestunud.
Jälle täitus üks unistus, millest ma praegu pean veel vaikima, kuid hinges on mul ülim rahulolu ja tihti avastan, et ma naeratan täiesti tühja koha peal. Ma olen õnnelik!
Ja tegelikult tuleb välja, et mul polegi midagi asjalikku öelda selle blogiga ;)

Kõige paremini näeb südamega. Kõige tähtsam on silmale nähtamatu.