mmm..

Lugesin Annika blogi ja tundsin, et see oleks nagu minu kirjutatud. Sõprade teemal. Nii ongi, et need, kes kunagi olid parimad ja kõige kõigemad, on nüüd täiesti ära kadunud ja enam ei taipagi, miks ma nendega üldse kunagi sõbrustasin. On neid, kes on ja jäävad ja need, kes tulevad ja praegu ei teagi keegi, kui kauake jäävad. Aga tore ongi seda koos nendega teada saada :)

Igatahes ma tunnen, et ongi hea, kui on mõni hea sõber ja ülejäänud sellised tuttavad, et kui kokku saad, siis ikka räägid ja uurid, kuidas läheb. Aga kõigile ei saa ju ühiselt aega pühendada ja võtta neid võrdselt. Las olla siis ainult paar kõige kõigemat, siis on kõik rahul:)

Täna pidi olema see päev, kui pidime teada saama, kas õe kõhus on poiss või tüdruk. Aga ei, see titakene arvas, et ei näitaks veel ja tõmbas nabanööri jalgevahele. Arst arvas, et 55% tüdruk, sest nabanööri tagant ei vilksatanud midagi poisilikku :P

Laupäeval on jälle üks tore päev, aga sellest räägin alles mõne päeva pärast. Jääge lainele:)

kõik on peas kinni!

Mulle tundus veel paar päeva tagasi, et vajan suuri muutusi. Mitte miski polnud hea ja olin päris tülpinud kohe. Täna aga näen, et mu elul pole ikka mitte midagi viga. Kõik on vaid minu peas kinni! Ei ole sellist asja, et mitte midagi pole teha- alati on, iseasi on see, kas viitsin. Kui raha pole, mine metsa seenele, neid on seal küllalt, kui Krista pole ära korjanud. Kui igav on, mine kinno ja vaata Brünot. Ma tahaks näha seda inimest, kes kordagi ei naera selle filmi ajal.

Ja lõppu tahaks öelda veel seda, et kõik, mis teile minu juures ei meeldi, on kindlasti minu ema süü, sest ta pani mu paari kuuselt vankriga rõdu peale magama ja jäi ise ka tukkuma ja kui ärkas, oli minu vanker lumehange all :) How nice is that?!

Aga õel vedas veel rohkem. Kui emme oli 9ndat kuud rase, siis ta arvas, et oleks väga vaja äärekivi peal kõndida ja kukkus kõhuli. :)

Kuu aega on möödas ja minu kallist kassiplikat pole ikka veel ja ausalt öeldes kaob vaikselt ka lootus. Vaatan netist uusi kassipoegi ja mõtlen, et peaks ikka uue võtma, siis on kergem tema kaotusest üle saada, aga teised kassid ei tekita minus mitte mingeid tundeid. Nad ei ole sellise erilise väljanägemisega ja neis puudub see "miski", mis tegi minu Käpa ainulaadseks.

Viimasel ajal käin õekesega palju linna peal jalutamas ja inimesed on ikka naljakad küll. Apteegis üks vanem mees ütles lause: ma maksan kaardiga, siis saab odavamalt. Me hakkasime õega naerma selle peale, aga pärast tuli välja, et eakatel ongi mingid seeniorkaardid, millega saabki mingit soodustust. Lõppkokkuvõttes jäime meie ikkagi nendeks rumalateks.

Ahjaa.. kõige nunnum asi on veel see, et 15. juuli saame teada, kas Tädi Mari hakkab nunnutama poissi või tüdrukut:) Ootan niiiii väga !

Meeleheitel.

Juba 4 päeva on minu Käpake kadunud. Ühel ööl oli aken praokile jäänud ja sealt ta tegigi arvatavasti vehkat. Iga päev oleme tunde teda otsinud, hõiganud, lootnud, et ta tagasi tuleb. Ta on toakass, kes on ainult korraks saanud välja muru nuusutama, kuidas ta siis peaks oskama koju tulla? Igatahes ma loodan tema instinktide peale ja kogu südamest soovin, et ta kodutee kiiresti üles leiaks. Ma lihtsalt ei suuda harjuda, et teda ei ole öösel mu kaisus, ta ei tervita mind ukse pealt, kui koju tulen, ta ei kraabi meeleheitlikult liivakastist liiva välja, ta ei jookse nagu elevant... ma olen selle kõigega nii harjunud! Kõik minu sõbrad ja tuttavad teavad, kuidas ma seda kiisukest jumaldan. Ta on lihtsalt perfektse iseloomu ja välimusega, kõige armsam koduloom, kes mul iial on olnud. Ta tundis, kui olin kurb, möllutas minuga, kui olin rõõmus.. Seda kõike igatsen nii väga. Ma teeks ausõna kõike, et teda tagasi enda juurde saada. Iga hommik esimese asjana lähen öösärgi ja sussidega rõdule ja kujutan ette, et ta on kuskil silmapiiril ja ma tormaks sellises riietuses kasvõi läbi tormi tema juurde, mind ei huvitaks üldse, kui kõik inimesed minu majast mind sellisena näeksid.. mina huvitab ainult minu Käpa!

Käpa, palun tule koju! Me armastame sind väga!

kevad!

Merle noomis mind, et ma olen laisaks blogijaks muutunud. Ma punastan ja püüan ennast parandada. Aga nii kreisi aeg on olnud, koolis oli iga päev vähemalt üks eksam või arvestus. Ilusad ilmad on, tahaks võimalikult palju aega väljas olla. Aga mida rohkem teed, seda rohkem jõuad. Olen teinud kõik oma arvestused väga heade hinnete peale ja olen ka aega leidnud, et ennast tuulutada ja nautida ilusat kevadet.
Täna põhimõtteliselt lõppes esimene kursus, jäänud on veel praktika. Nii hea tunne oli viimast (esmaabi) arvestust kirjutades. Stressist väljalangenud juukseid oli äravoolus hunnikute viisi, kuid olen veendunud, et asi oli seda väärt. Tunnen, et koolivalik on mul õnnestunud.
Jälle täitus üks unistus, millest ma praegu pean veel vaikima, kuid hinges on mul ülim rahulolu ja tihti avastan, et ma naeratan täiesti tühja koha peal. Ma olen õnnelik!
Ja tegelikult tuleb välja, et mul polegi midagi asjalikku öelda selle blogiga ;)

Kõige paremini näeb südamega. Kõige tähtsam on silmale nähtamatu.

Kas teie teadsite, et head asjad käivad kolme kaupa? Mina sain sellest täna aru. Ma ei hakka lähemalt rääkima oma kolmest naerumärgist msnis.. äkki tulevikus saan jutu sees mainida ühte neist, aga praegu jäävad need saladuseks. Igatahes on minu elu läinud iga päevaga aina ilusamaks. Ma ei tea, kui suur osa selles on ilusatel kevadilmadel, aga üks on kindel- mossitamiseks pole põhjust. Nagu üks mu kallis sõbranna ütleb, et see rõõmsameelsus ongi nii minulik.. Ma võin siinkohal öelda, et ma oskan viimasel ajal märgata väikseid asju, mis tuju heaks teevad. Näiteks hommikune päike, mis on nii ere, et paneb silmad vett jooksma ja mu ripsmetušš jookseb mööda põski laiali, või see, kui koju tulles ootab mind mu pisike ja nunnu kiisuke. Ka see, et mul on kapis päts leiba on iseenesest päris tore ju.

Koolis on viimasel ajal päris tormiline, iseseisvad tööd ja powerpointid üksteise järel. Aga ka sellest olen leidnud ühe toreda asja. Ma teen nimekirja töödest, mis on vaja ära teha ja kui miski tehtud saab, siis saan selle maha tõmmata ja see on ülimalt mõnus tunne:) Äge kiiks mul küljes..

Täna juhtus üks asi, mis oleks võinud mind vihale ajada, aga ajas hoopis naerma. Tahtsin võtta pangaautomaadist välja ühte Koidulat, aga ei saanud, sest pangaautomaat ei tahtnud anda 500-kroonisest väiksemat summat. Aga no kurat, mul ju polegi nii palju raha pangas.. aga noh, mis siis ikka- kui ei anna, siis ei anna, eks ma kogun siis raha nii kaua kui lõpuks saan Jakobsoni võtta.. praegu jäin mõttesse, et kas oli ikka 500-se peal Jakobson, või oli seal mingi muu mees..

Hommikul, kui mikros panin ajaks 20 sekundit, mõtlesin selle peale, et ma raiskan oma elust ära 20 sekundit vaadates seda, kuidas leib läheb soojaks.. PÕNEV!

Believe that life is worth living and your belief will help create the fact. (William James)

Fortunately analysis is not the only way to resolve inner conflicts. Life itself still remains a very effective therapist. (Karen Horney)