kui raske see ikka olla saab?

Olen sügisest saadik otsinud tööd, detsembrist alates intensiivselt kandideerinud ja laiali saatnud oma CV'd. Ma arvan, et ei liialda, kui ütlen kandideerimise arvuks umbes 30. Eriti ajab närvi see, et tööandjad ei saada isegi kirja, et sorry, me ei taha sind.. seda teevad nii vähesed. Viimane lootus purunes täna, kui sain kirja ühest asutusest, et mina ei osutunud valituks. Ma saatsin kirja, milles tõin välja kõik toredad omadused ja ka selle mainisin ära, et ma olen töötanud varem sarnases asutuses.. Aga eii.. mitte miskit. Hämmastav on see, et nad ei taha isegi vestlusele kutsuda, nad teavad juba kohe ära, et ma ei sobi. Kas tööandjad loevad ridade vahelt välja, milline kandidaat sobib, milline mitte? Saab ju küll valida selle põhjal, kui inimene kirjutab töösoovi kirjavigadega või kui tal pole teatud oskusi, kuid kui tuleb 10 kirja inimestelt, kellel on kõik vajalik olemas ja nad oskavad veel kirjavigadeta end ilusti väljendada, siis mis on see, mille põhjal nad valivad? Võimalik, et ma olen nende kuude jooksul juba kibestunud ja värki, aga mulle siiski ei jõua kohale, et töö otsimine Tartu linnas nii kuradima keeruline on..

you raise me up..

When I am down and, oh my soul, so weary
When troubles come and my heart burdened be
I am still and wait here in the silence,
Until you come and sit awhile with me.

You raise me up, so I can stand on mountains
You raise me up, to walk on stormy seas
I am strong, when I am on your shoulders
You raise me up... To more than I can be.

Celtic Woman'i esitus siiani parim variant laulust.. Võrratu!

http://http//www.youtube.com/watch?v=faKFcfytlxU Soovitan!

Surutis

No enam ei kuulegi muud, kui majanduslangus või -surutis. Seda on tõesti hea tuua vabanduseks, kui keegi tahab riigi kallal vinguda. Tegelikult on õige, et majanduslangus on see, kui naabrimees kaotab töö ja depressioon see, kui ise kaotad töö. Tõsi on aga see, et kõiges oleme süüdi me ise. Kes siis käskis õppida ehitajaks ja praegu vireleda ja käia tööturuametit pidi?! Ka mina olen saanud tunda majanduslanguse maitset, aga siiski ma ei hädalda iga päev, et oi kui paha olukord meil riigis on ja ei süüdista kõiges poliitikuid. Miks siis on inimesed praegu nii hädas, et kõik on nii halvasti? Just ületarbimise pärast. On ju vaja osta viimase malli järgi riideid, iga õhtu süüa seebikate kõrvale juustu, viinamarju ja peale rüübata veini. Ja ammugi ei saa ju rääkida siinkohal mingist odavast Full Red'ist või Late Harvestist.. eieii.. Vaja oleks pigem 10 000 kroonist Hennessey'd (mitte et see vein oleks, aga...). Siis oleks ülim rahulolu tagatud. Saab ka süüa makarone ilma et midagi halba sinuga juhtuks. Uskuge mind, proovisin järgi. Minu soovitus oleks elada päev korraga, mitte et see mul endal hästi välja tuleks, aga üritan siiski. Kui rahakotis on viimane 100-kroonine ja kalendrist näen, et elada on veel 5 päeva (seda juhtub päris tihti), siis ma ei kaku juukseid peast välja. Mis seal siis ikka. Kõik halb on ju ainult kogemus ja millegile muule hea. Ja kui kunagi läheb üks asi hästi, läheb ka teine ja kolmaski.. niiet ärgem nukrutsegem, majandusSURUTIS ei kao veel niipea kuhugi;)

...

Tahaks...


... vastlakuklit!!!!

sõna sekka..

Guugeldasin sõbranna kirjutatud raamatut "Veel üks paradiis". Leidsin huvitava blogi, kus autor polnud kirjutisega eriti rahul. Nagu ka temal, on minul õigus oma arvamusele ja ka selle avaldamisele.
Esiteks ütlen seda, et kõik raamatud ei peagi olema reaalsed.. ja eriti veel head raamatud.. Harry Potter on ka tohutult paljude lemmik ja mis seal on reaalset? Mina potteri-fännide hulka ei kuulu. Pole ühtegi filmi ega raamatut lugenud, sest juba algusest peale on see liiga napakas tundunud. Minu eelmise lause peale võivad tuhanded inimesed juukseid peast kakkuda ja sõimata mind.. aga nii ongi. Esmamulje loeb ikka väga palju.
"Veel üks paradiis" on kohati reaalne, kuid samas on sinna põimitud palju utoopiat, kuid müstika ongi üks asi, mis mind selle raamatu juures köitis. Seda raamatut ei saa sildistada autori vanuse järgi, et kui nii noor, siis ise mõtleb nii ja on mingi unistav pubekas. Kõik kirjanikud ei kirjuta oma kogemustest ja unistustest. Tundes kirjanikku, võin öelda, et teda ennast on raamatusse põimitud minimaalselt.
Kindlasti sobib see lugemiseks kõigile. Arvata võib, et eriti vaimustuses on selles teismelised tüdrukud. Üldjuhul on mulle meeldinud teistlaadi raamatud, kuid see oli üks kuradima hea "seep", kui nii pole solvav öelda:)
Ootan järgmist raamatut;)

Elu on seiklus..

.. minu elu vähemalt on. Paari viimase kuuga on mu elu nii palju muutunud. Majanduslangus on tabanud ka minu pisikest perekonda. Pidime kolima oma kallist korteris ära, mis oli muidugi positiivne, sest korter polnud väärt sellist hingehinda. Uus kodu polnud aga see, mida ootasime. Jagasime korterit üksiku meesterahvaga, kes esimese nädala jooksul näitas ennast heas valguses ja kõik oli tip-top, kuid teisel nädalal oli hoopis teine inimene. Temast niipalju, et ta võib rahumeeli muretseda minu käekäigu pärast, võib vabalt arvata, et ma jätan kooli pooleli ja saan Taneliga 5 last. Ja mis olekski halba viies lapses.. kõik omal ajal lihtsalt. Meid muutis muidugi ebanormaalseks see, kui meil polnud kell 10 veel und ja hommikul kell 10 oli.. väga imelik tõesti. Igasuguseid inimesi on ilmas, loodan ainult, et enam sellise otsa ei satu. Ja nagu öeldakse, on iga halb asi millelegi hea. Nii ka seekord! Nüüd oleme elanud juba nädala uues korteris, mille eest ei maksa enam hinde hinda, aga tunne on selles sada korda parem. Tööturg on küll endiselt krõbe, aga meid see enam nii väga ei heiduta.. mulle küll oleks vaja veel mingit tööotsa, kooli kõrvalt jääb ikka päris palju vaba aega, aga ei juhtu ka midagi hullu, kui ma seda kohe ei saa.

Võin öelda, et mu elu on taas ilus. Ega ta nüüd kole pole olnudki, aga nüüd on ilusam:) Mul on ikka tõsiselt vedanud, et mul on nii armsad sõbrad ja pere, kes on iga halva olukorra minu jaoks ilusaks teinud.

Unistused täituvad!

Minul täitus 21. september jälle üks unistus. Sain endale imearmsa kassipoja, just täpselt sellise nagu minu unistustes.

Lugu algas sellest, et ma ei võinud Krootuse korterisse kunagi kassi võtta pikaks ajaks. Võtsin korraks, et paari nädala jooksul vanaema juurde viia. Metsikult kurb oli iga kord neid sinna jätta. Ütlesin emale, et kui oma elu peale lähen, võtan kohe endale kiisu. Ema ütles, et tee mis tahad:)

Septembris kolisime Tartusse ja ma rääkisin kogu aeg Tanelile, et tahan väga kiisut. Tema vastu polnud, tahtis ainult natuke sellega oodata. Ootasime siis ja mina vaatasin iga päev netist kuulutusi. Nii palju karvapalle oli armsaid ja oleks nad kõik endale võtnud, kuid ükski polnud see õige. Ühel pühapäeval kui ma jälle kuulutusi vaatasin, ütles Tanel, et vali välja, lähme võtame juba täna. Ma olin rõõmust ogar. Otsisin siis triibikute seast mitu varianti välja ja oleks peaaegu läinud neid ka vaatama, kuid õde saatis lingi, kus oli kiisu, kellesse ma kohe armusin. Tema oli sama vaimustuses mulle kiisupoja otsimisest. Kui kiisukese pilti emale ja Tanelile näitasin, olid nemad sama meelt.. sellest saab minu tibu! Helistasime kohe ja leppisime aja kokku, millal me teda vaatama saame minna. Kihutasime maalt Tartusse ja kohe kiisu juurde. Nii pisi-pisi ja armas, hakkas kohe süles nurruma. MEIE! I'll take it!

Nimeks sai Käpp, minu Käpp.. ma olen siiani niiiiiii õnnelik, sest ta on ideaalne kass, minu unistus, mis teoks sai. Päriselt, Käpast paremat ei ole! Peale selle on ta veel eriline- punane ja emane. Ainult 1/30 on selline kaunitar emane, kõik tavaliselt poisid, aga mina tahtsin kiisuplikat ja nüüd on ta minu:)