Elu on seiklus..

.. minu elu vähemalt on. Paari viimase kuuga on mu elu nii palju muutunud. Majanduslangus on tabanud ka minu pisikest perekonda. Pidime kolima oma kallist korteris ära, mis oli muidugi positiivne, sest korter polnud väärt sellist hingehinda. Uus kodu polnud aga see, mida ootasime. Jagasime korterit üksiku meesterahvaga, kes esimese nädala jooksul näitas ennast heas valguses ja kõik oli tip-top, kuid teisel nädalal oli hoopis teine inimene. Temast niipalju, et ta võib rahumeeli muretseda minu käekäigu pärast, võib vabalt arvata, et ma jätan kooli pooleli ja saan Taneliga 5 last. Ja mis olekski halba viies lapses.. kõik omal ajal lihtsalt. Meid muutis muidugi ebanormaalseks see, kui meil polnud kell 10 veel und ja hommikul kell 10 oli.. väga imelik tõesti. Igasuguseid inimesi on ilmas, loodan ainult, et enam sellise otsa ei satu. Ja nagu öeldakse, on iga halb asi millelegi hea. Nii ka seekord! Nüüd oleme elanud juba nädala uues korteris, mille eest ei maksa enam hinde hinda, aga tunne on selles sada korda parem. Tööturg on küll endiselt krõbe, aga meid see enam nii väga ei heiduta.. mulle küll oleks vaja veel mingit tööotsa, kooli kõrvalt jääb ikka päris palju vaba aega, aga ei juhtu ka midagi hullu, kui ma seda kohe ei saa.

Võin öelda, et mu elu on taas ilus. Ega ta nüüd kole pole olnudki, aga nüüd on ilusam:) Mul on ikka tõsiselt vedanud, et mul on nii armsad sõbrad ja pere, kes on iga halva olukorra minu jaoks ilusaks teinud.

Unistused täituvad!

Minul täitus 21. september jälle üks unistus. Sain endale imearmsa kassipoja, just täpselt sellise nagu minu unistustes.

Lugu algas sellest, et ma ei võinud Krootuse korterisse kunagi kassi võtta pikaks ajaks. Võtsin korraks, et paari nädala jooksul vanaema juurde viia. Metsikult kurb oli iga kord neid sinna jätta. Ütlesin emale, et kui oma elu peale lähen, võtan kohe endale kiisu. Ema ütles, et tee mis tahad:)

Septembris kolisime Tartusse ja ma rääkisin kogu aeg Tanelile, et tahan väga kiisut. Tema vastu polnud, tahtis ainult natuke sellega oodata. Ootasime siis ja mina vaatasin iga päev netist kuulutusi. Nii palju karvapalle oli armsaid ja oleks nad kõik endale võtnud, kuid ükski polnud see õige. Ühel pühapäeval kui ma jälle kuulutusi vaatasin, ütles Tanel, et vali välja, lähme võtame juba täna. Ma olin rõõmust ogar. Otsisin siis triibikute seast mitu varianti välja ja oleks peaaegu läinud neid ka vaatama, kuid õde saatis lingi, kus oli kiisu, kellesse ma kohe armusin. Tema oli sama vaimustuses mulle kiisupoja otsimisest. Kui kiisukese pilti emale ja Tanelile näitasin, olid nemad sama meelt.. sellest saab minu tibu! Helistasime kohe ja leppisime aja kokku, millal me teda vaatama saame minna. Kihutasime maalt Tartusse ja kohe kiisu juurde. Nii pisi-pisi ja armas, hakkas kohe süles nurruma. MEIE! I'll take it!

Nimeks sai Käpp, minu Käpp.. ma olen siiani niiiiiii õnnelik, sest ta on ideaalne kass, minu unistus, mis teoks sai. Päriselt, Käpast paremat ei ole! Peale selle on ta veel eriline- punane ja emane. Ainult 1/30 on selline kaunitar emane, kõik tavaliselt poisid, aga mina tahtsin kiisuplikat ja nüüd on ta minu:)

Näuuu

Lugesin Mende Nazeri raamatut "Orjatar" ja see oli tõsiselt hea. Uskumatu, et selliseid asju veel 21. sajandil juhtub. Hämming!

Eile oli tööl viimane päev. Isegi kahju oli lahkuda. Sain kingituseks hääletajakinda. Sõime torti ja naersime.

Veel ainult mõned päevad ja siis elan juba Tartus. Olen sammukese lähemal oma unistusele ja teen kõik, et see ka täituks. Aga mis unistusest ma praegu räägin.. selle jätan hetkel enda teada. Kui täitub, siis räägin :)

Tahan kassipoega! Oranži või hästi triibulist.. Kanariku kiisu käib kogu aeg rõdu uksest sisse ja minu tuppa. Ta on nunnu, lasen tal vahel veidi ringi luusida:)

I'm a fuckin' fireman

Täiesti lõpp päev!

Läksime emaga Hilbale Lembule süüa viima ja tegime pliidi alla tule, kuna suht jahe oli. Korsten raisk ei hakanud tõmbama, terve tuba oli kohe suitsu täis. Ema siis mõtles, et mis see jama on.. ja kõik nagu pidi korras olema, lõpuks taipas Merikesele helistada ja saime teada, et bullerjani on vaja ka tuli teha. Tegime siis sinna ka ja natukese aja pärast kuuleme mingit imelikku prõksumist. Ema jooksis välja ja tema kahtlus osutus tõeks, leek lõõmas korstnast välja. Mida siis nüüd teha?! Enne olin juba katuse peal käinud vaatamas, et äkki miskit ees ja sellepärast ei tõmba. Ei tundunud midagi ja tulin alla tagasi. Ega ometi jälle, mõtlesin ma ja jooksin kibekähku sauna juurde vett võtma. Toas oleks oodanud pangi täitumist pool tundi, sest see surve seal on väga emane. Ema jooksis minu kannul, vudisin redelist üles katusele ja mõtlesin: aina paremaks läheb- vaablased. Naiss.. kas saab asi veel hullemaks minna. 4 prisket vaablast tiirutasid ümber mu pea ja mõni vahel põrkas vastu põske. Vahel üritasid ka minu peale maanduda aga peksin neid kopsikuga minema. Nagu ikka, läksid nad siis veel rohkem närvi. Viskasin neile vett ja peksin kopsikuga vastu päid, aga ei miskit. Viskasin siis pool ämbrit vett korstnasse, aga leek lõõmas edasi. Ema täitis ämbri ära ja ronisin jälle üles, seekord pani ta nii palju vett, et ma vaevu jõudsin ämbrit tõsta. Eriti mugav oli katuse peal ronida koos suure ja raske pangiga. Vandusin ja ropendasin nagu voorimees, vinnasin ennast katusele ja kallasin jälle korstnasse vett, tundus, et leek hakkab tagasi tõmbuma. Kolmanda ämbri täie järel olin ma ise läbimärg, kuna püüdes vaablastele vett visata, pildusin ka enda märjaks. Põsed pingutusest punased, ronisin katuse pealt alla ja ütlesin, et olen ikka maru kõva mutt. Unustasin mõneks hetkeks selle, et kardan kõrgust. Mitte paaniliselt, aga muidu vabatahtlikult katusele ei roniks. Hiljem saime teada, et bullerjani tagumise luugi oleks pidanud kinni panema, aga polnud ju kelleltki seda küsida, kuna meeleheitlikud kõned Tanelile ei kandnud vilja. Ta avastas alles kell 20 et tal oli 8 vastamata kõnet + veel paar kõnet Janarile, aga nothing. Meestest pole üldse kasu! Poleks neid neetud vaablasi olnud, poleks häda olnud midagi. Vaimusilmas ma kujutasin ette, et saan korraga neljalt põrisejalt pliksi kirja ja kukun katuse pealt alla, murran paar luud ja korsten põleb edasi. Igatahes, kui see oleks mu töö, siis ma vääriksin kohta "töömurdjas".

Tänane saak raamatukogust:

Paulo Coelho "Kurat ja preili Prym"

Miki Hiir, juuni '08

Miki Hiir, märts '08

(suht hästi sobivad omavahel)

Janeli vihjas, et ma olen eriti usin blogija.. jutumärkides muidugi. üritan tänasest olla parem ! :)

Mõne kuu jooksul on väga suuri muutusi olnud. Kõige pealt sai kool läbi. Ei viitsi heietada headest ja halbadest aegadest, sest elan rohkem tulevikus kui minevikus. Ootan põnevusega uut elu, mis varsti-varsti algab. Mäletan, et gümnaasiumi minnes muretsesin mitu kuud ette, et mis kõik nüüd hakkab olema, aga praegu valdab mind ülim rahulolu, ootan muutusi kaks kätt avali- bring it on, baby:)

Elukoht Tartus on nüüd olemas (õigemini juba 9. juuli oli olemas) ja uskumatu kui kodusena see korter tundus kohe esimesest hetkest peale. Korterit vaatama minnes ei suutnud ma muidugi otsustada ja selleks oli kaasas õde, kes tõi mu kiiresti maa peale tagasi ja ütles, et tuleb kiiresti tegutseda, kui ei taha seda võimalust käest lasta. Peale meie vahtis ka üks kutt näljase näoga seda korterit ja arvatavasti oleks ta tahtnud seda korterit endale, kui ta meid poleks kartnud. Ta arvas, et on mingis järjekorras peale meid ja tegi suu alles väljudes lahti. Päris kahju oli kohe temast :)

Väike mure oli küll selle pärast, et äkki Tannule ei meeldi see korter, kuid kui tema ka lõpuks seda korterit nägi, oli ta vägagi rahul. Ükskord õhtul ei olnud midagi teha ja põrutasime Tartusse. Istusime veits oma uues kodus ja siis läksime välja, saime paari sõbraga kokku ja öö veetsime ka Tartus. Diivan oli väga ebamugav, aga sellele probleemile mõtlesime juba lahenduse välja;)

Wii, reedel on palgapäev! Mu esimene ametlik palk.. ammu juba mõttes ära planeeritud :)

Ahjaa, 1.august käisin pulmas. Murdsin väga veriselt küüne, kuid püüdsin pruudikimbu kinni,

niiet vähemalt mitte ilma asjata:) Esimene pulm, kus ma käisin.. ja väga ilus oli. Registreerimise lõpus ei saanud pisaraid tagasi hoida ja nagu ma nägin, polnud ma kaugeltki mitte ainuke, ka mõni mehemürakas nuttis:) Tore, et keegi tänapäeval veel viitsib sellist üritust ette võtta, niiet aplaus proua ja härra Liblikule :)

Läbi sai!

Küpsuskirjand 2008

Uskumatu, et peale 6 tundi kirjutamist kirjutan ma ikkagi..

emotsioonid, emotsioonid.. hmm. puuduvad! täiesti null!

Valisin teemaks "Tänapäeva maailma hirmud" ja kirjutasin üle 4 A4 mingit saasta, mis kohe kuidagi ei meeldinud, aga kell tiksus ja pidin hakkama puhtandit kirjutama. Direktor ütles keset vaikust: "15 minutit on aega" ja mul läks maru kiireks. Mitu lõiku oli vaja veel ümber kirjutada. Aga jõudsin, mõni minut jäi veel ülegi. Oeh, seda kergendust siis, kui uksest välja sain. Üks on seljataga, neli veel!

Vaatasin uudiseid ja õpilased avaldasid arvamust selle aasta teemade kohta. Püha jumal, kas ma olen ainuke, kellele selle aasta teemad ei meeldinud? Ma oleks tahtnud kasutada näiteid oma portsust raamatutest, mida nende 3 aasta jooksul olen pidanud lugema. Viimasel aastal lausa mõnuga(uskumatu)!! Aga no eii.. enamus teemad olid nii tänapäevased, et "Maa õnnistusest" pole võimalik näidet välja mõelda..

Igatahes on see s*** selja taga ja ma olen peast jumala sooda.

No tsau siis!